Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik: kaasaegne tants on ennekõike isiksuslik kunst

Err.ee 

Fine5 Tantsuteatri loojad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik meenutasid kultuuriportaalile intervjuus, milline oli tantsuskeene 90ndatel, mis tolle aja tantsu mõjutas ning kuhu on 25 aasta jooksul edasi liigutud.

13. aprillil esietendub Rakvere teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühistööna lavastus "Puudutada kuud". Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud teatrisari "Sajandi lugu" on jõudnud 90ndatesse – aega, mil tuli vabadus, tulid uued tantsud ja armastus.

Milline oli tantsumaailm Eestis 90ndatel?

90ndate aastate alguses olid tunnustatud ballett, rahvatants ja estraaditants. 25 aastat tagasi ei olnud meie kultuuriruumis teavet, infot ega arusaama sellest, mis moderntants (või nüüdisaegne või kaasaegne tants) on või olla võiks, rääkimata koolkondade, tehnikate, stiilide, lavastusmeetodite ja põhimõtete olemasolust.

Üldisemalt iseloomustab üheksakümnendaid ja eriti selle algusperioodi teatav ühiskondlik kaos, peataolek, materiaalne vaesus ja puudus, kuid samas meeletu sisemine huvi uute võimaluste vastu, soov ja tahe midagi ära teha. Me uskusime sellesse, et iseseisva rahva ja riigina oleme targemad ja tugevad. Nõukogude aeg kujundas inimestes siiski mingi kultuurilise platvormi, mis polnud selles kaootilises muutuste voos veel kadunud. Palju oli tahet midagi ise teha, vaatamata vahendite nappusele, ja julgust riske võtta. Kahjuks puudus teatritraditsioonides koht teistsugusele tantsule – teatrimaastik oli ülesehitatud sõnateatri ja balletiteatri traditsioonide järgi ja see mõjutab tugevasti ka praegust aega. Praeguses ajas on vastupidiselt igasugust infot ülemäära palju ning siirast entusiasmi ja ühtekuuluvust palju vähem. Väärtushinnangud on teised.

Kas ja kuidas peegeldusid Eesti poliitilised või ka ühiskondlikud muutused tolle aja tantsus? Mis mõjutas siis tantsu?

Poliitika mõjutas kogu kultuuri, nagu alati. Näiteks õpetati ka veel 90ndate alguses ülikoolis, et moderntants on diletantidele ja paljasjalgsetele, kuid samas kutsuti juba moderntantsu õpetajaid tunde andma. Domineeris narratiivne ja süžeeline tantsumõtlemine, mis toetus balletitehnikale.

Oli tantsijaid, kes astusid institutsionaalse teatri raamidest välja ja läksid oma teed. Kuid tantsukunstiga on nii, et tantsija peab tegema igapäevaselt treeningut ja loomingut ning kui selleks polnud ruume ega võimalusi, siis ilma riikliku toetuseta see kunstiliik ei saanud endale jalgu alla.

Nõukogude aja plussiks tuleb aga kindlasti lugeda seda, et ballett oli ühiskonnas aktsepteeritud ja just sel ajal pandi alus Eestis professionaalsele balletiteatrile ja Tallinna balletikoolile. Rahvatantsupidude toimumine oli riiklikult reguleeritud ja hoitud.

Huvitav on see, et esimeses Eesti Vabariigis olid olemas ballett, rahvatants ja vabatants. Taasiseseisvunud Eestis olid need kaks esimest tugevalt kanda kinnitanud, kuid see kolmas on tõmbetuultes siiamaani. Üksik teisitimõtleja on väga keeruline olla igas ajas.

Kui palju on tants, just kaasaegne tants teie jaoks rahvuslik, kui palju rahvusvaheline?

Kaasaegne tants on ennekõike isiksuslik kunst, aga kuna isiksus kujuneb teatud keskkonnas, kultuuriruumis ja infoväljas, siis kaudselt ka rahvuslik. Meid tegelikult huvitabki kohalikus kultuuriruumis (rahvusest sõltumata) kasvanud tantsulooja mõte, kehatunnetus ja loovus. Kuid tänapäeval on suur osa kunstist aina enam rahvusvaheline – me elame globaliseeruvas maailmas. Võib-olla on kaks võimalust – rahvuslikkuse ilminguid hakkavad globaalses kunstis uut elu elama kui rahvus ja selle kultuur ise tugevad on. Vastasel korral rahvuslikkuse mõiste ja roll vähenevad või jäävad illustratiivseks. Ka kaasaegses tantsus on meie jaoks huvitav, kui looja loomingus on tajutav eripära, nii individuaalne kui ka rahvuslik – ühetaoline kunst on etteaimatav ja ilmetu.

Milline oli pinnas, kust te Eestis moderntantsutrupina alustasite? Kas eeskujud olid välismaalt?

Nordstar, millest Fine 5 välja kasvas 1992. aastal, oli omas ajas täiesti uus nähtus. Seni balletitrupis töötanud tantsijad leidsid end ühtäkki linnahalli jäähalli tilkuva laega treeningsaalis proovi tegemas ja õppimas kontaktimprovisatsiooni, butoh-tantsu ja tegemas hääleharjutusi, mis oli balletitantsijatele väga võõras. Just tänu Nordstarile ja Saima Kranigile saime omavahel kokku ja tunda, mida tähendab trupimudel, kus töötatakse mõtekaaslastena, iseseisvalt ja professionaalselt. 90ndatel õppisime tõepoolest väga palju välismaal ja välismaalastelt – nii liikumistehnikaid kui ka -filosoofiat. Kodus tegeles Fine5 treeningprotsessidega, loominguga ja organiseerimistööga ilma igasuguse toetuseta – ära elatasime end jazztantsuprogrammi esitamisega erinevatel üritustel (ka laevadel).

Esimene Fine5 lavastus viiele tantsijale oli "Tuxedo Junction“. Lavastust mängiti nii täisprogrammina kui ka osaliselt üle 370 korra. Tantsijaid kutsuti ka ootamatutesse kohtadesse, näiteks missivalimistele. Kutsest Absolut Vodka degusteerimisele ütlesime ära. Meie tantsustiil tundus kutsujatele uus ja huvitav, aga küllap loodeti näha pigem varieteed ja sõutantsu. Paljud kutsujad ei saanud tegelikult aru, mis see moderntants ikkagi on. Elatist teenisime aga selleks, et oma nö tõsisemat loomingut luua, millega siis paar korda aastas Eestis teatreid üürida ja võimalusel välismaal festivalidel käia. Muuseas, kutseid välismaale oli palju, ka koostööks väliskoreograafide ja teatritega, kahjuks puudusid meil vahendid, et olla võrdsed partnerid.

Lavastuses "Puudutada kuud" tekib üsna terav vastuolu rahvatantsu ja kaasaegse tantsu vahel. Kuidas teie neid kahte omavahel suhestumas näete – kas tunnete mingit vastuolu ja vastandumist või mitte? Kuidas nägite olukorda 90ndatel ja kuidas näete nüüd?

Lavastuses tuleb seda vastuolu vaadata ja näha ennekõike teatraalse kujundina – see on konflikt teatud mõttes kivistunud mõtte- ja tegevusmustrite (kuidas asjad välja näevad) ja loomingulise vabaduse ja iseseisvuse vahel (kuidas ennast usaldada). Ehk siis laiemalt vaadates – nõukogude ajast pärandina saadud kivistunud traditsioonide ja monopoolsete arusaamade ning vabaduse ja individuaalse väljendusõiguse vahel. Ma usun, et keegi ei näe seda lavastust kitsalt rahvatantsu ja kaasaegse vahelise vastandusena – selle kinnituseks on ka lavastuse finaal, kus peategelane leiab lõpuks ühisosa mõlema vahel – oma juured ja vabaduse. Ka täna ei näe me suuri vastuolusid kaasaegse tantsu ja rahvatantsu vahel – tantsupidude repertuaar on pidevalt täienenud uusloominguliste ja kaasaegsemate tantsudega. Noored õpivad ja seostavad ülikoolides mõlemat. Küsimus on oma seisukoha avaldamise võimalikkuse kohta tänases maailmas tantsukunstnikuna.

Küsimus on näiteks, mida kaasaegsus tähendab, kas ja kuidas pärimust kaasajastada? Kunagi ütles Mait Agu midagi sellist – meie rahvuslik omapära tuleb emapiimaga kaasa, tuleb palju õppida, aga ka usaldada ennast loomingus.

Kuidas on teie jaoks rahvatants võrreldes 90ndatega muutunud? On see jätkusuutlik või sooviksite näha suuremaid muutusi, suhestumist meie praeguse ajaga?

Rahvatantsu muutumine ajas on põhjalikum teema, aga kindlasti on rahvatants tänases Eestis jätkusuutlik – seda kinnitab tantsupidude populaarsus ja arvukus, uute tantsude konkursid, põhjalikud ja pikad tantsupidude ettevalmistusprotsessid jne. Tekkinud on suur huvi ja ka nõudlus. Kõik peod vajavad ju ideid, tegijaid ja repertuaari. Loojatena astuvad üles andekad noored ja vanad head tegijad on õnneks ikka veel rivis ja väga heas vormis. Tundub, et erinevad põlvkonnad töötavad koos. Arenguruumi on alati – nii pärimuse uurimise, traditsiooni säilimise kui ka mõtestamise osas. Meie mäletamist mööda oli 90ndatel rahvatantsus kriitiline hetk – pidude populaarsus ja toetus langes. Kannatas ka uuslooming. Pärast UNESCO kaitse alla võtmist hakati tantsupidudele ka ministeeriumi tasandil teisiti vaatama ja edaspidi olukord paranes. Loodame, et meie rahvatants ja tantsupidu on jätkuvalt eestlastele endile vajalikud ja meie peod ei muutu kunagi lihtsalt turistiatraktsiooniks.

Millest te unistate, kui mõtlete tantsule üleüldse ja kaasaegsele tantsule tänases Eestis?

Unistame sellest, et meie teatrimajad oleksid avatud tantsuloojatele (nii nagu näiteks EV100 projekti raames Rakvere Teatri ja Fine5 koostöö), ideaaliks oleks ka Tantsumaja. Et töötaksid professionaalsel tasemel trupid ja koreograaf-lavastajad, kes on aastatega kujundanud oma kunstilise ja omapärase loomemaailma, mis rikastab meie sõna- ja muusikakeskset kultuuripilti. Et Eestis töötaks regulaarselt nii kogenud kui ka noored kohalikku päritolu tantsukunstnikud. Ja et me suudaks koostööd teha ja ei sulguks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

 

X