Carolina Tagobert
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia III kursuse tantsutudeng
Fine5 Tantsuteater alustas tegevust 1992. aastal, kui Nordstar Tantsuteatri viis tantsijat otsustasid luua oma trupi. 1997. aastal otsustasid kolm neist – Anu Ruusmaa, Katrin Laur ja Oleg Ostanin – tagasi Estonia teatrisse minna. Sellest ajast on Fine5i eestvedajateks jäänud algsest viisikust Tiina Ollesk ja René Nõmmik.
Sel aastal täitub Fine5 Tantsuteatri loomisest 25 aastat. Kui Fine5 1992. aastal alustas, milline oli olukord Eesti tantsumaastikul?
RENÉ: 25 aastat tagasi ei olnud meie kultuuriruumis teavet ega arusaama sellest, mis kaasaegne tants on või olla võiks, rääkimata vastavate koolkondade, tehnikate, stiilide, lavastusmeetodite ja põhimõtete olemasolust. Saima Kranig tegi väga julge teo – lahkus Estoniast ja kutsus kokku esimese professionaalse (s.t palgalise) moderntantsutrupi (1991, toim), mis püsis palgal terve aasta. Hiljem, seoses finantseerimise lõppemisega põhikoosseis lagunes.
Üldisemalt iseloomustab üheksakümnendaid ja eriti selle algusperioodi suur ühiskondlik kaos, peataolek, materiaalne vaesus ja puudus, kuid samas meeletu sisemine huvi ja vaatamata vahendite nappusele, soov ja tahe midagi ära teha, usk sellesse, et oleme iseseisvana targemad ja tugevamad, julgus katsetada ja riske võtta. Saima algatatud Nordic Star (hiljem ka Nordstar) trupist sai alguse Fine5 – Tiina Ollesk, Anu Ruusmaa, Katrin Laur, Oleg Ostanin ja René Nõmmik julgesid Nordic Starist veel edasi minna ja proovida iseendale ja ühiskonnale tõestada, et vaatamata igasuguste võimaluste ja vahendite puudumisele, on looming see, mis meid edasi viib.
Uskusime ilmselt, et moderntantsul/kaasaegsel tantsul on Eestis pinnas, kus kasvada ja meie väga sõna- ja muusikakesksele teatrimaastikule olulist kunstiväärtust juurde anda. Mõistsime, et moderntants/kaasaegne tants kui tantsukultuuri oluline ilming alates 19. sajandi lõpust – 20. sajandi algusest kasvab ja areneb Eestis ilmselt alguses küll väliskogemusele toetudes, kuid siin on andeid ja huvi, et meie endi arusaamu ja kunstinägemust iseseisvalt edasi arendada. Olime siiras lootuses ja usus, et Eesti kultuur, tants sealhulgas, on väärtus, mida loovinimesed ja ametnikud koos mõistavad arendada (see pettekujutelm rahunes juba sajandivahetusel).
Uskusime, et Fine5i rajamise ja 1994 ka Fine5 kaasaegse tantsukooli loomisega pannakse alus millelegi olulisele ja väärtuslikule – iseseisvale loomingulisele tantsumõtlemisele kaasaegse tantsu valdkonnas, mida balletis olid teinud Mai Murdmaa, Ülo Vilimaa, pantomiimis Adolf Traks ja improvisatsioonilises tantsus Reet Kudu. Otsisime oma teed ja tõde, omamata ühtegi õpetajat või sisse tallatud rada. Kõik vaod kaasaegse tantsu maastikul tuli ise künda ja seejuures mitte langeda padukommertsi või isetegevuslikkusesse. Töötasime usus, et ükskord võetakse kaasaegne tants ülikoolide õppekavadesse ja hakatakse riiklikult või omavalitsuste kaudu toetama tantsustuudiote ja -koolide tegevust, mis oleks professionaalse tantsukunsti vundamendiks ja oleks ka ülimalt vajalikuks ja heaks aluseks enne ülikooli astumist (nagu Fine5 tantsukool). Nende toetamise kaudu tõuseks arusaam kaasaegsest tantsust, süveneks professionaalne suhtumine valdkonda. Kuigi välismaal oli kõike juba nähtud ja tehtud ning seda pea 100 aastat, uskusime, et eesti kaasaegne tants võib areneda omapäraseks ja huvitavaks ka rahvusvahelises konkurentsis.
90ndatel tegeles Fine5 treeningute, loomingu ja organisatoorse tööga ilma igasuguse toetuseta. Õhtuti esitasime erinevatel üritustel (ka laevadel) isetehtud kommertsprogrammiga, et teenida elatist selleks, millega me tegelikult tegeleda tahtsime – kaasaegse tantsu ja omaloomingu avastamisega, millega paar korda aastas Eesti teatreid üürida ja välismaal festivalidel käia (kutseid oli väga palju, ka koostööks teiste koreograafide ja teatritega, kuid meil ei olnud vahendeid, et projekte teostada).
Intervjuu Fine5 Tantsuteatri eestvedajate Tiina Olleski ja René Nõmmikuga
