Pilguheit Rahvusvahelisele Kaasaegse Koreograafia Festivalile Valgevenes
Heili Einasto
Vitebski festivalist olin ma kuulnud juba ammu, kuid kohale minna ja näha, mis seal tegelikult toimub, õnnestus mul alles 2005. aastal. Kuigi kaasaegse tantsu festivale on maailmas palju, on Vitebski oma mitmes mõttes eriline. Esiteks on see ainus juba enam kui 15 aastat toimuv kaasaegsele tantsule pühendatud ettevõtmisi endise NSV Liidu aladel. Teiseks on seda ainulaadset festivali korraldanud väga väike entusiastide tuumik eesotsas Marina Romanovskajaga, keda “omad” poolhellitavalt Gennadjevnaks kutsuvad ning arvestades poliitilist olukorda Valgevenes, mille meelsust näitavad tänavatel vastu vaatavad Lenini kujud ja “vanad armsad” “punased” tänavanimed, on kaasaegse tantsuga tegelemine Valgevenes omamoodi ime. Kolmandaks on festival ühtlasi ka konkurss, kus rinda pistavad tegijad lähedalt ja kaugelt, mis edendab liikumisalast mõtlemist nii Valgevene sees kui ka väljas.
Festival ja konkurss
Rahvusvaheline tantsufestival Vitebskis sai alguse 1987. aastal, esialgu nimetuse “Valge koer” all ja oli pühendatud estraaditantsule. Alates 1992. aastast tehti pööre ja võeti suund eelkõige uuenduslikkusele ning tantsu vormiotsinguile – välistamata küll meelelahutust, kuid surudes selle tahaplaanile.
Vitebski festival (IFMC) on peamiselt konkurss: üle aasta toimub rahvusvaheline konkurss, millel osalevad lisaks endise Nõukogude Liidu alade truppidele ka rühmi ja soliste läänest ja idast, näiteks on korduvalt osalenud Guandongi ja Beijingi tantsukompaniid, rühmad Prantsusmaalt, USA-st, Saksamaalt. Kuid need külalised on pigem festivali väike vürts; Vitebski peamine funktsioon on senini olnud kohtumispaigaks ja ideede vahetamise kohaks just endise Nõukogude Liidu alal tegutsevatele tantsuloojatele. Just Vitebski konkurss-festival on andnud tuult tiibadesse sellistele koreograafidele, nagu Tatjana Baganova (“Pronintsialnõe tantsõ, Jekaterniburg), Jevgeni Panfilov (Perm), Saša Pepeljajev, Jelena Bogdanovitš, Vladimir Poljakov ja Nikolai Ogrõzhkov (Moskva), Natalia Fiksel (Novosibirsk). Vitebski tantsukonkurss on ka meie Fine 5 Tantsuteatri sünnikoht: just seal võttis viis Nordstari tantsijat omale nime Fine 5, mille all nad esimesed iseseisvad René Nõmmiku lavastatud tükke esitasid; korduvalt on Vitebskis üles astunud ka Leedu kaasaegse tantsu trupid ja Läti seni ainus järjepidevalt kaasaegse tantsu “rida” ajanud Olga Žitluhhina koos oma rühmaga.
Konkurss on pingeline ja see algab juba pool aastat varem, kui saadetakse videokassett oma töö(de)ga, mille põhjal Marina Romanovskaja koos abikaasa Eduardiga valib välja koreograafid, kes võiksid konkursil osaleda. Kuna peaauhinna saab töö (max pikkus pool tundi), mille esietendus toimub Vitebskis, siis on igal juhul tegemist uute töödega, isegi kui need on konkursi tingimustele ümber töötatud vanemad teosed.
Rahvusvaheliste konkurssidega vaheldumisi, seega üle aasta, toimuvad Valgevene-sisesed kaasaegse koreograafia konkursid, mille tähtsust tantsulise mõtte edendamisel Valgevenes on raske üle hinnata. Tegemist pole mitte üksnes koreograafilise ja kaasaegsuse mõtte edendamise ja mõistmisega tantsuloojate hulgas, vaid ka laiema publiku silmaringi avardamisega. Seda, et festivalil on see ka õnnestunud, kinnitavad nii väljamüüdud saalid (mis on tunduvalt suuremad Eesti kaasaegse tantsu keskusena tuntud Kanuti gildi saalist) kui ka näiteks Minskisse tantsu õppima minevad noored, kelle maailmapilt ja liikumismõtlemine on sealsete õppejõudude sõnul tase omaette.
Siinkohal oleks ehk kohane märkida, et erinevalt Eestist, kus kaasaegne ja/või moderntants on kuulunud kas otse või varjatult tantsukõrgkoolide õppekavasse juba 1990. aastate keskelt, on Valgevenes siiani kehtivad Nõukogude Liidus valitsenud ranged raamid: rahvatants, klassikaline ballett ja karaktertants, kusjuures õppeprogrammide täitmist järgitakse endiselt valvsa ideoloogilise silmaga ning iga valdkond omab selgeid piire, millest üleastumine on mõeldamatu. Kaasaegse tantsu edendamine on endiselt ideoloogiliselt “kahtlane” ja selle toetuseks raha leidmine kasvõi konkursi korraldamiseks ja festivali läbi viimiseks, on Marina Romanovskaja meeskonna iga-aastane imetrikk.
Imeks võib pidada ka Vitebski festival-konkursi järjepidevat toimumist. Selleks, et selle ime olemust paremini mõista, peab mainima, et kui Nõukogude Liidu lagunemise eel ja järel tekkis kaasaegse tantsu festivale endise Liidu territooriumil nagu seeni pärast vihma, siis tänaseks on enamik neist oma “poe kinni pannud” või profiili muutnud, aga Vitebski on jäänud. Ja vaadates Romanovskaja ümber koondunud inimesi, jääb ta kestma nii kauaks, kuni nad hingavad. Korraldajate armastus oma ettevõtmise vastu teeb selle festivali ka koduseks ja omaseks; suur osa neist töötab festivali heaks tasuta. Näiteks festivali arst Vadim Panuntsev on aastaid sõitnud Peterburist Vitebskisse oma kulu ja kirjadega, kaasas oma ravimid ja vahendid; alles viimastel aastatel on talle sõit ja Vitebskis elamine kinni makstud, aga töötab ta endiselt heast tahtest ja armastusest tantsu ja tantsijate vastu. Konkursi ajal on tal käed-jalad tööd täis, sest traumad on suure pingega kerged tekkima.
Lisaks žüriile töötab festivalil ka kriitikute sektsioon, mida juba üle kümne aasta on juhtinud Larissa Barõkina Jekaterinburgist. Erinevalt paljudest teistest festivalidest, kus kriitikute ülesanne on pressile vahendada festivalil toimuvat, on Vitebski kriitikute elu palju „raskem“: nimelt hindavad ka kriitikud konkursi töid ja annavad välja oma preemia; teiseks aga annavad nad vahetut tagasisidet konkursil osalevatele koreograafidele ja truppide. Toimuvad ka „teoreetilised meistriklassid“, kus festivalil osalevad tantsust kirjutajad räägivad oma töö köögipoolest või tutvustavad kaasaegse tantsu trende ja mõttesuundi mujal maailmas. Nii on välditud üsna tavalist loojate ja analüüsijate vahelist lõhet või vastandumist – ajavad ju kõik – igaüks omamoodi – “ühist vagu” ning erinevad arusaamad tantsust või selle rollist ühiskonnas ainult rikastavad elu. Isegi väga vastandlikud seisukohad ei pea ju olema vaenlased ja neist võib lugu pidada ka neid heaks kiitmata.
Vaatamata sellele, et konkurss ja festival on toimumisnädalal suured, sadu inimesi kaasavad ettevõtmised, on säilinud sõpruskonnale omane lähedane joon: inimesed tunnevad üksteist, suhtlevad omavahel nii treeningsaalis, sööklas kui ka hotellis. Konkursisöel ei ole mitte lahutav, vaid ühendav tegur – on ju tegemist võitluskaaslastega, kes seisavad hea tantsu uuenduslikkuse ja kaasaegsuse eest, keerulistele töötingimustele ja „müügiraskustele“ vaatamata.
Nagu mainitud, on Vitebski festivalil oluline koht ka Eesti kaasaegse tantsu arengus. Fine 5 on Vitebski konkurssidel osalenud järjepidevalt 1992. aastast alates ning mitmel aastal võitnud ka rahvusvahelisel koreograafiakonkursil( 2001.a.-I koha laureaat;1992.,1993.a.,2003.a.-II koha laureaat, lisaks eriauhinnad). Tantsuteatri tööd on kas esietendunud Vitebski festivalil või on festivali jaoks tehtud vana töö uus versioon. Fine 5 ehk “estontsõ” on hinnatud mitte üksnes oma koreograafilise mõttearenduse, liikumise viimistletuse ja läbimõeldusega, vaid ka seetõttu, et nende töödes on alati midagi ka “hingele”. Nad ei jäta külmaks ning neil on alati publikumenu, isegi kui nende tööd pole konkursil võitjaks tulnud. Trupi jaoks tähendab see aga seda, et Vitebsk on koht, kuhu ikka ja jälle üritatakse minna ja seal midagi näidata – sest “meil on sealses elavas loomingulises keskkonnas väga palju mõttekaaslasi”, nendib René Nõmmik.
Vitebsk 2005 – meenutades Jevgeni Panfilovit (1955—2002)
Viimane, 18. Festival, oli selles mõttes eriline, et mitmesugustel põhjustel konkurssi ei toimunud, küll aga toimusid etendused ja avati kolm aastat tagasi segastel asjaoludel tapetud Jevgeni Panfilovi 50. sünniaastapäevale pühendatud näitus. Panfilov pole Eesti publikule tundmatu nimi – meie tantsuhuvilised võisid tutvuda tema töödega juba 1980. aastate lõpus toimunud „Kaasaegse koreograafia päevadel“, samuti käis tema trupp Eestis 1990. aastate keskel. Panfilovi puhul hämmastab tema mitmekülgsus, sest ta on kasutanud väga erinevaid stiile, kehatüüpe ja seganud julgelt žanre. Tal oli mitu truppi ja nende ülalpidamiseks lavastas ta mitmeid showprogramme ja -kavasid ka missikonkurssidele, millest ühte, Straussi ja Waldteufeli muusikale loodud „Valsse ähmasele mõistusele“ (Valsõ dlja pomytnjonnõh rassudkom) näidati ka festivali raames – tegemist oli vaimuka, kergelt ilumaailma klišeesid tögava lavastusega, milles segunesid ballett ja džäss kaasaegse kehatunnetusega. Töö oli lavastatud misskonkursi jaoks, kuid puudus tavapärane, monotoonne „kintsuloopine“; pigem tõi töö iroonilise alatooniga välja showmaailma kitsa nägemuse meelelahutuslikkusest, pakkudes mitmekülgsemat ja hoopis laiemale maitsele suunatud vaatemängu. Festivali avapäeva lõpetas 1992. a. Bizet-Štšedrini “Carmen-süidi” muusikale valminud “Puur papagoidele” (Kletka). Pool lava hõivab enda alla suur puur, milles viibib kaks noormeest, kelle liigutustes on palju linnulikku. Ja teise lava osa hõivad värvikirevates rõivastes inimesed, kelle liigutustes on midagi mehaanilist ja nukulikku. Lavastamise ajal nähti selles paralleele Nõukogude Liidu lagunemise ja poliitiliste sündmustega Venemaal, ning isegi nüüd, 13 aastat hiljem, oli Vitebski kultuurinõunikud mures teose sõnumi pärast, et millest see siis ikkagi räägib. Mulle jäi kõlama pigem teose erootiline alatoon: puuris vaatamiseks ja pilguga nautimiseks ei olnud mitte kaks neidu, vaid peaaegu paljad noormehed, kelle lihaste mängu ja jalaselgade kaari võis imetleda igas rakursis. Muusika lisas veelgi enam vürtsi, sest ooperist tuttavad meloodiad tekitasid hulganisti seoseid ooperitegevusest ja selle kaudu ka Merimée jutust, kuigi mingeid viiteid Carmeni temaatikale ei olnud – kui välja jätta iha vabaduse ja armastuse järele.
Panfilovi kõige südamlikumaks ja suurema mõjujõuga teoseks võib pidada „Memmed. Aasta 1945“ (Babõ. God 1945), mis tehtud Panfilovi asutatud „Paksude balletile“. Laval on suured, tüsedad vene naised, seljas maani halatt, peas rätik. Käest kinni hoides moodustavad nad kolmeseid rühmi ja õõtsuvad klassikalise muusika taktis. Seejärel kõnnivad nad rivis üle lava, oma kogule vaatamata graatsiliselt ja väärikalt. Kirjad kaugelt, ühes rõõmu- teises leinasõnum, millele naised reageerivad vastavalt kas siis elevil keerutuse või valutuksatusega kehas. Unistus paremast elust, mis libiseb helesinise kokošnikus kaunitari kujul üle lava, ahelana järgnevad talle memmed. Ei mingit välist pateetikat, ühtki ülearust liigutust! Nii nagu esietendusel 2001. aastal nii ka nüüd järgnes eesriide langemisele sügav vaikus, mis kiiresti muutus seisvaks ovatsiooniks. Inimesed seisid, pisarad silmis, ja plaksutasid, plaksutasid, plaksutasid. Töö suurus seisneb ühelt poolt lihtsuses ja teiselt poolt selles ehtsuses, mida kannavad endas need tantsumaailmas tõrjutud tüsedad kogud. Seda tööd ei saa luua teistele kehadele, sest need kehad ise räägivad loo naistest – emadest, õdedest, abikaasadest, tütardest – kes veavad seda maailma raskust, et mehed saaksid „rahus" oma „sõjamänge“ mängida.
Kohtumiseni Vitebskis!
Pean tunnistama, et kuigi ma pole suur festivalide austaja ja kunstikonkurssidesse suhtun suure ettevaatusega, siis IFMC tekitas soovi sinna tagasi minna – nõukogulike olmetingimuste ja viisa- ning sõiduraskuste kiuste. Ahvatlevaks teeb Vitebski mitte niivõrd võimalus näha seda, mis toimub meie endisel suurel kodumaal, kuivõrd seal valitsev loominguline ja sõbralik atmosfäär ning tunne, et kaasaegsel tantsul on mateeriasse uppuvas maailmas ka mingi suurem väärtus kui nähtuse kiire tarbimine. Vitebski festival ei ole suunatud küllastunud gurmaanidele, kes maitseelamuste rikastamiseks on valmis alla neelama mitmesuguseid kahtlase väärtusega roogi ja õhkavad seejuures: oo, milline uudsus! Siin hinnatakse kunsti vaimsust, head kehavaldamist ja tehnilist viimistletust. Vitebski festivalil ei peljata ilu, headust ega ülevaid tundeid. Võib-olla on põhjuseks Valgevene üha ahistavamaks muutuv poliitiline diktatuur, millele vastukaaluks otsitakse võimalusi inimlikkuse ja eneseväärikuse säilitamiseks – ja kaasaegne tants on üks võimalus seda teha. Just see tõsidus ja süvenemine, austus liikumises väljenduvate mõtete vastu sunnib festivali külalisi viimasel õhtul üksteisele ütlema: kohtumiseni Vitebskis! Aasta pärast!
