Tantsukunst on väga kehaline ning füüsiline kunstiliik. Ühegi tantsustiili viljelemise puhul ei saa keha olemasolust mööda vaadata. See, mida keha teeb ning mida kehale lisatud on, oleneb juba stiilist, kontekstist,
koreograafist ja kunstilisest kujutusvõimest. Kirjanduse materjaliks on keel. Julgen väita, et tantsu materjaliks on keha. Nii nagu on kirjanduse eripäradest lähtuvaid meetodeid selle uurimiseks, on ka tantsu eripäradest lähtuvad meetodid vajalikud. See töö tutvustab spetsiaalselt tantsukunsti vaatamiseks ja analüüsimiseks mõeldud teooriat, mida nimetatakse koreoloogiliseks perspektiiviks. Loomulikult saab tantsukunsti vaadelda ja analüüsida, lähtudes paljudest teistest uurimismeetoditest ja kultuuriteooriatest, kuid leian, et koreoloogiline perspektiiv uurimismeetodina käsitleb keha ning selle liikumist ruumis tantsu kui kunstiliigi spetsiifikat arvestades. Teooria illustreerimiseks kasutan ennekõike näiteid modern- ja nüüdiskoreograafiast, kuna koreoloogiline perspektiiv on tekkinud paralleelselt modern- ja nüüdistantsu arenguga. Nüüdistantsu defineerimine ei ole väga lihtne, kuna tegu on väga kiiresti areneva kunstiliigiga. Heili Einasto toob välja, et tegemist ei ole ainult teatriharu või ainult eraldiseisva kunstiliigiga, olgugi et alates 20. sajandist on tants iseseisev, kui ta tahab seda olla. Tegu on teatri- ja kunstiliigi sümbioosiga (Einasto 2007: 52). Iseendale selguse loomiseks defineerisin ma nüüdistantsu järgnevalt: nüüdistantsu all mõtlen ma praegusel ajahetkel loodud, nüüdisaja inimesi kätkevat keha ja liikumisega tegelevat kunstižanri, mis kasutab nüüdisaja meediume. Samal ajal on olulisel kohal väljakujunenud konventsionaalsetele tantsustiilidele vastandumine ja tantsukunsti uuendamine. Piir nüüdistantsu ja performance-kunsti vahel on hägune. Tänapäeval luuakse nüüdistantsu nime all ka lavastusi, kus tantsukunstile omast kehalist liikumist ei kasutata, nt ainult räägitakse. Isiklikest eelistusest lähtuvalt nimetan ma nüüdistantsuks neid lavastusi, kus toimub kehaline liikumine ning milles tuleb välja keha kasutamise põhjendatus. Üheks parimaks nüüdiskoreograafia näiteks Eesti tantsumaastikul, saab pidada Fine 5 Tantsuteatrit. Kuna see tantsuteater on tegutsenud juba 15 aastat (alates 1992.), siis on neil pikaaegsel kokkupuutel nüüdiskoreograafiaga tekkinud kunstilised ning koreograafilised tõekspidamised ja oskused, mida saab analüüsida lähtuvalt koreoloogilise perspktiivi meetodist. Selle töö eesmärk on anda ülevaade koreoloogilisest perspektiivist ning analüüsida Fine 5 Tantsuteatri kahte lavastust – üht teatri algusaastatest ja teist praegusest ajahetkest. Eraldi peatükina on välja toodud ka Fine 5 Tantsuteatri esteetilised ja tantsulised pidepunktid, mis on analüüsimisel heaks fooniks.
