Keerulised ajad esitavad tantsijatele suuri väljakutseid ning panevad küsima: millega on meil võimalik ühiskonda panustada?
Aeg-ajalt on küsitud, millega on ühiskonnale kasulikud/vajalikud tantsukunstnikud ja tantsumõtte kandjad? Kahjuks näib tants veel tänagi paljudele sisutu karglemise või lihtsalt meelelahutusena. Oma lõbuks tantsitakse vast ikka, aga edasi...Teatrid pisut pelgavad tantsulavastusi, sest tantsupublik on väike ja huvi selle kunstiliigi vastu limiteeritud. Noored ikka tantsivad, aga küsimuseks jääb, mida on tantsukunstil pakkuda täiskasvanud inimesele nii tegija kui vaataja poolelt. Teisalt, tantsukunstnikuna näeme, et ilma tagasisideta tegutsemine ka ei motiveeri ja harvendab tantsijate ridasid. Praktikutena ju usume ja tegelikult ka teame selle kunstiliigi potentsiaali ning näeme, miks selles valdkonnas tegutsemine oluline on, ent kui nähtav on meie tegevus laiemale avalikkusele? See, mida tantsukunstnik ja -kunst saab pakkuda kogukonnale ja kuidas panustada ühiskonda tervikuna, on enam kui hea meeleolu ja väline silmailu (mis on ka väga olulised). Eriti praegusel ajal.
Fine5 Tantsuteater otsustas testida koostööd sihtgrupiga, kes ise teatrisse tulla ei saa – eakad hooldekodude elanikud. Ning spetsiifiliselt suunitlusega dementsetele elanikele. Esmalt planeerisime alustada test-tegevustega aastal 2020, aga koroonaperiood sulges meie jaoks vajalikud uksed. 2021 suvel ja sügisel õnnestus lõpuks külastada asutusi, kes julgesid meid külla kutsuda – Benita Kodu ja Pihlakodu. Olime ise kahevahel: kui turvaline on eakate jaoks lähikontaktis suhtemine, lisaks tajusime hoolekandeasutuste kartust avada end külalistele. Me töötasime välja spetsiaalse etendusformaadi lavastuse "Mina olin siin" baasil, mis andis eakale võimaluse jälgida toimuvat, olla etendajaga lähedalt kontaktis ja soovi korral olla ka kaasatud tegevusse lihtsamate liigutustega. Raskendavaks teguriks meie jaoks olid koroonaaja lähikontaktide piirangud. Tavaliselt on antsijad tänu erialalisele ettevalmistusele valmis puudutusteks ja füüsiliseks kontaktiks ja eakad inimesed on omalt poolt tavaliselt avatud suhtlemiseks, aga reaalsus on pannud kõiki küsima, kui palju/millisel määral on piirangute tingimustes asutuse külalisena sobilik olla vaatajaga lähikontaktis.
Tants ja eakad on esmapilgul mittesobiv kombinatsioon – vanema inimese keha on limiteeritud võimalustega nii füüsise kui ka mäluprotsesside tõttu; eaka iga liigutus üritab olla ratsionaalne ja kalkuleeritud. Seetõttu saab olla eesmärgiks pakkuda neile ajaviidet ja elamust läbi tantsuliste etteastete ja nii kaasata ka inimesi, kelle mälu enam selgelt ei taju ümbritsevat maailma. Eesmärgiks saab olla ka liikumisteraapia, et läbi lihtsate tegevuste meelitada eakat näiteks mõnda liigutust kaasa tegema ja seeläbi emotsiooni kogema.
Viimasel aastakümnel on läbi viidud mitmeid suuremaid teaduslikke uuringuid tantsu mõjust ajutegevusele ning paljudes maades on eakatele suunatud loovteraapias laialdaselt kasutusele võetud ka tantsimine. Sellele sihtgrupile suunatud töötubasid viivad läbi mitte ainult tantsuteraapia spetsialistid, vaid ka teemast huvituvad professionaalselt töötavad koreograafid ja tantsuteatrid. Näiteks Mark Morris Dance Grupp New Yorgis, kus lisaks eakate tantsutundidele on avatud ka koolitusprogramm tantsijatele, kes sooviksid töötada Parkinsoni sümptomitega patsientidega. Lihaste treenimise ja lihtsalt liikumise positiivse mõju kõrval on täheldatud tantsimise juures elutähtsat faktorit – tantsimisel kasutatav koordinatsioon, mälu, kontakt, kiire otsuste vastuvõtmine, rütm ja muusika arendavad ajus erinevaid piirkondi, kus luuakse uusi ühendusi närvirakkude vahel ja sellega toetatakse aju "plastilisust" (võimekust tuua muutusi, mõjutada tundeid ja mõtteid). Kellel huvi soovitame tutvuta täpsemalt Michelle Hamill, Lesley Smith, Frank Röhricht uurimistööga, mis kirjeldab 10 nädala pikkust dementsetega tehtud tantsupraktika uuringut ja selle tulemusi.
Meie testitud lavastusformaadi juures on vajalik tähelepanu pigem suunata suhtlust ja dialoogi võimaldavatele tegevusvõtetele. Kujundite vormi- ja dünaamika mängurikkus või semiootiliste märkide dramaturgiad, mis on esmatähtsad tavaliselt etenduskeskkonnas, võivad siin keskkonnas liiga abstraktsed ja keerulised olla. Eriti töötades dementsetega on võtmesõnaks "tähelepanu hoidmine" – kuidas võita ja hoida tegevusega vaataja kui kaasteelise tähelepanu, panna tähele hetki, mis loovad temas millegi äratundmist ja samastumist. Lavastamine ja etendamine dementsetele on väljakutse, mis vajab tantsijalt eelteadmisi, loovust ja empaatiat ning suutlikkust kasutada võtteid, mis aitavad olla mänguline ja dialoogis ning reageerida ootamatutele situatsioonidele. Meie panime tähele, et eakad liigutasid end meelsasti tantsija liikumisrütmis kaasa, lubasid füüsilisel kontaktil tantsijaga toimuda. Tantsulavastus saabki pakkuda füüsilist kontakti vaatajaga – puudutust, koos tegutsemist. Koroona-aeg on suurendanud vajadust lähikontakti järele – näiteks ühel etendusel palus vaataja, et tantsijad kallistaksid teineteist kauem ("mul on siis hea olla" oli temapoolne kommentaar). See juhtum pani mõtlema, kui tähtis on neile kehaline kogemine ja kehalisuse näitamine.
Kui muidu toimuvad etendused praegusel ajal ilma kaitsemaskita, siis arvestades situatsiooni ohtlikkust, andsime meie etendusi eakatekodus kaitsemaskides. Nendel juhtudel panime tähele, kuivõrd tundlikuks muutus silmside kontakt. Ka mälu kaotanud osalejate pilgud, mis alguses olid kuskil uitamas, jälgisid ühel hetkel tantsija tegevust. See on teistsugune publik ja etendaja peab olema valmis kaasa minema vaataja vahetute tunnete ja kommentaaridega. Iga kohalviibija soovib, et temaga tegeletaks ja teda märgataks. Seetõttu ei saa osalejate-vaatajate hulk olla suur, et tantsijad jõuaksid suhelda iga vaatajaga. Meie projektis oli kaasatud 5 tantsijat, osalejaid-vaatajaid 20-30 inimest. Need kohtumised õpetasid meid, tantsijaid, märkama inimkehaga suhtlemise erinevaid tahke – ka siis, kui keha ja vaim on ehk tavapärasest erinevas seisukorras, on inimesel ikkagi soov tunda ja tajuda füüsilist kontakti ning olla tegevuses kasvõi peegelneuronite abil.
Meie lavastuse ühes stseenis kujutavad tantsijate käelabad liblikaid ning selle kujundiga maandusid "liblikad" vaatajate kehadel neid õrnalt puudutades. Üks vaatajatest haaras kinni tantsija käest ja soovis temaga koos "lennata". Tema silmis olid pisarad ja ta ei lasknud enam tantsija käest lahti. Me ei tea, kas tantsu vaadates meenus neil midagi, mida nad tundsid?, aga pisaraid nägime me palju. Seega, tantsijatel on võimekus ja oskused pakkuda midagi neile, kelle meeled enam ei endise teravusega ei tööta ja kelle keha üole enam sama vabalt liikuv nagu nooremas eas.
Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik on TLÜ tantsukunsti dotsendid, huvifookuseks somaatiline kehatöö. Projektis osalesid Fine5 Tantsuteatri tantsijad Simo Kruusement, Richard Beljohin, Helen Reitsnik ja Olga Privis. Projekti toetas KM kultuuri regionaalse kättesaadavuse programm. Hooldekodud, kes on huvitatud tantsutegevuse läbiviimisest nende juures, võivad võtta meiega ühendust info@fine5.ee.
