“Mina olin siin”

"MINA OLIN SIIN/IWAS HERE" on füüsilisest ja vaimsest puudutusest ning selle vastuvõtust. Idee autor, Läti koreograaf Olga Zitluhina küsib, kas jõuame kiiresti mööduva elu jooksul kedagi päriselt puudutada või oleme kontaktis pigem puuteekraanidega?
Olga: "Mu silme ees on tugev kujund reaalsest elust: nägin, kuidas ema ja isa võtsid teineteise käest kinni alles siis, kui nad olid juba seitsmekümne aastased. Nad olid teineteise kõrval olnud aastakümneid, kuid need olid teised ajad ja isegi siis, kui seisti näoga teineteise poole, ei räägitud lähedusest. Ma nägin, kui tähtis on lihtsalt teineteisel käest kinni võtta ja teineteise jaoks olemas olla!"
Etendusel on piiratud arv vaatajaid. Palume haigustunnustega pealtvaatajatel üritust mitte külastada.

Kas jõuan aru saada, mida tähendab päriselt teise inimese puudutus, mis läbistab keha ja vaimu ning kuidas  puudutada Igavikku endas. Inspiratsiooni allikaks on inimese KÄED, mis loovad, armastavad, otsivad, eklsevad, lõhuvad.....
Kontseptsiooni autor ja koreograaf Olga Zitluhina on Läti kõige tuntum kaasaegse tantsu eestvedaja, tantsija ja pedagoog. Ta juhib Läti Kultuuriakadeemia kaasaegse tantsu õppekava ning Riia kaasaegse tantsu festvali "Laiks Dejot". 1996-2012 juhtis Olga oma truppi, luues sellele 20 lavastust, mida näidati 18 riigis.

Riia Ajaloomuuseumis

 

Kaunase Raekojas 

https://www.facebook.com/100004753983899/videos/pcb.1638481292986988/1638476172987500

Sakala 3 Teatrimajas

 

Olga, see on su esimene lavastus Eestis. Miks valisid sellise teema?
Olga: "Mu silme ees on üks tugev kujund minu elust: mu ema ja isa võtsid teineteise käest kinni alles siis, kui nad olid juba seitsmekümne aastased. Nad olid teineteise kõrval olnud aastakümneid, kuid need olid teised ajad ja isegi siis, kui seisti näoga teineteise poole, ei räägitud lähedusest. Ma nägin, kui tähtis on lihtsalt teineteisel käest kinni võtta. "

Jekaterina Vasenina, 9.12.2019,  rahvusvahelise teatriinstituuudi Venemaa Keskus, U tantsa na krayu : "Minimaalne amplituud, maksimaalne kohalolu. Enne finaali, kui etendajad puudutasid sõrmeotstega põrandapinda või kedagi pealtvaatajatest, tundsin, kuidas pisarad hakkavad voolama – sellise läbielamise ja intiimsuseni jõudis lavastus umbes tund aega kestnud emotsionaalse laengu ja näiliselt nähtamatu füüsilisusega ja suurepärase H.Purcelli muusikaga.”

Heili Einasto, TMK jaanuar 2020, lk 48: “Mina olin siin” on laetud just sellise vaikuse, ühise hingamise ja liigutuste kuulamisega, mida tantsu- ja teatrilavadel kohtab paraku üliharv – olgu Eestis või välismaal.“

Kätetants

Pikkus: 60 ja veidi rohkem minutit
Koreograafia: Olga Zitluhina (Läti) ja tantsijad
Tantsijad: Argo Liik, Helen Reitsnik, Olga Privis, Richard Beljohin, Simo Kruusement, Tiina Ollesk
Kostüümid: Kirill Safonov
Valgusmeister: Ants Kurist

Muusika: Henry Purcell (1659-1695)
Helikujundus: Valentin Siltsenko

Hääleseade: Anna Dõtõna
Konsultant: Renee Nõmmik

Fotod: Juri Seredenko, Merje Rääbis, Julia Zitluhina

Piletid FIENTAS

Toetab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Tallinna Linn, the Nordic Council of Ministers`Nordplus for Higher Education´s -  “Explorations and Collaborations in the Arts / The ECA Network”.

Tagasiside ja kajastus: Radio4, Sirp, Postimees, ERR.eeUUDISED, PBK news, ETVplussCofe+(vaata ajajoon 01:00:00), Klassikaraadio

TeMuKi jaanuar 2021, Heili Einsto: "Puudutuse tähtsusele ja poeesiale oli pühendatud lätlanna Olga Zitluhhina "Mina olin siin". Tantsulavastuse vältel viidatakse puudutuse mitmekesisele olemusele: õrnale ja hellale silitusele, kirglikule patsutusele, katsetavale kobamisele, pehmele embusele ja jõulisele kallistusele.

On hetki, mil vajadus sõbrakäe järele sunnib keha sirutuma selle suunas, hoides end samas meie põhjamaisele loomusele omaselt ikka vaos. On hetki, mil puudutus, selle tervendav ja jõudu andev vägi on muudetud nähtavaks tantsijate liikumismustrite kaudu.

"Mina olin siin" käsitleb puudutuse universaalset tähendust ja näitab, kuidas puudutus peletab ka vananemisega seotud üksindust. Sest vananemine toob paratamatult kaasa üksindustunde: elukaaslased, sõbrad, sugulased kaovad tasapisi haiglatesse või hooldekodudesse ja igavestele jahimaadele...Üksindust süvendab veelgi see, et "keegi ei puuduta enam". Vanale isale, emale või sugulasele külla minnes tuleks teda kallistada, kätt suruda ja hoida, kammida pead, ja hoida nende tegevuste kaudu alles füüsilist lähedust. "Inimene vajab juba emaüsast tulles puudutust, kasvab puudutades, armub puudutades, elab oma seksuaalelu puudutamise kaudu, ja kui see puudutamine järsku ära kaob, siis oledki üksi", tõdeb Hagi Sein. Puudutamine ja puudutatud olemine aktiviseerivad aju, mõjutavad mõtteprotsesse ja reaktsioone - rahustavad ärevuse korral või leevendavad valu. Isegi koomas olev inimene tunneb ära armastatud inimese puudutuse ja reageerib sellele.

"Mina olin siin" on loodud Fine5-le. Truppi vaadates on näha ja tunda tantsijate kauaaegset koostegemist, peenhäälestust teineteise kehadele, mis on saavutatav vaid koos ära söödud soolapuudade ja koos valatud higiliitrite kaudu. Kehad "mäletavad" vastastikuseid puudutusi ja lähestikku olemisi, tajuvad varjatud pingeid ja vabastusi.

Olga Zitluhhina teost vaadates ja kehaga kogedes saab eriti mõistetavaks vajadus koos treenida, viibida üheskoos erinevates ruumides ja olukordades, sest vaid üksteist tunnetades ja usaldades on võimalik nähtavaks teha puudutuse poeesia. "Koreograafiraamatus" selgitab Tiina Ollesk, et mitte iga treening ei sobi mis tahes lavastusprotsessiga. "Selleks, et kuulata oma liigutust, on kõigepealt vaja vaikust ja hingamist. "Mina olin siin" on laetud just selise vaikuse, ühise hingamise ja liigutuse kuulamisega, mida tantsu- ja teatrilavadel kohtab paraku üliharva - olgu Eestis või välismaal."