Sügishooaja uuslavastus käsitleb sünkroniseerimist ja sünkroonsust nii psühholoogilises plaanis kui ka koreograafilises mõtlemises.

„Lähemale. Veel lähemale“

Fine5 Tantsuteater: idee/lavastajad/koroegraafia Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik koos kõigi tantsijatega
Muusika: Liisa Hirsch
Tantsijad: Maria Uppin- Sarv, Eliisa Sokk, Simo Kruusement (Eesti) ja 3 VivoCenter Tantsukeskuse noort tantsukunstnikku Roomast (Itaalia)

Kolmeks kuuks saavad  proovisaalis kokku kolm professionaalset tantsijat Itaaliast ja kolm Eestist, et  erialaste kogemuste jagamise abil uuesti avastada, miks tantsida, kuidas mõelda ja kuidas liikuda tänases maailmas, mis pulseerib kriiside ja sõdade keerises ja kapseldub eraldatusesse. Fine5 Tantsuteater toob kokku  tantsukunstnikud Eestist ja Itaaliast, et koos ja laiemalt mõelda kahest mõistest: sünkroniseerimisest ja sünkroonsusest humanistlikus vaates ja tantsukunsti kontekstis.
Arvutimaailmas mõistame sünkroniseerimise all andmete pidevat uuendamist teisel andmekandjal või andmekandjate peegeldamist, et mõlemas kohas oleks uuendatud informatsioon. Kandes selle mõiste inimeste maailma, mõistame selle all sisukat kommunikatsiooni inimeste vahel -  s.o. oma teadmiste, kogemuste ja arusaamade jagamist muutuse ja arengu käivitamiseks isiklikes arusaamades. Sünkroonsus (kreeka keelest syn, 'koos' + chronos‚ 'aeg', saksa keeles Synchronizität, inglise keeles synchronicity) on Carl Gustav Jungi poolt kasutusele võetud mõiste, millega ta mõtles "ajaliselt kokkulangevatele akausaalsetele sündmustele," "tähendusrikastele kokkusattumistele," st seaduspärasustele, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Igapäeva elus mõistame sünkroonsuse all hämmastavaid kokkusattumusi - näiteks mõtleme kellegi peale ja hetk hiljem ta sulle helistab või saad temaga juhuslikult kokku. Sünkroonsus väljendub sarnastes mõtetes, mida kaks inimest  välja üheaegselt välja ütlevad. Tantsu- ja liikumiskunstis on sünkroonsusel ja sünkroniseerimisel nii vormiline kui ka sisuline tähendus. Kehade liikumise sünkroonsus (ja selle variandid) ruumis on üks levinumaid võtteid koreograafias, sünkroonsus  oma mõtete, tajude tasandil teise inimesega annab aga võimaluse individuaalsemate, originaalsemate ja intrigeerivamate lahenduste leidmiseks. Sünkroonsus nõuab samal lainel olemist teisega, teise täpsemat tunnetamist, avatust olekus ja tegevustes, mis tekivad teadvustatult, ent planeerimatult.  Samas pakub see üllatusi ja paneb meid uuendusi ja midagi sügavamat märkama ka iseendas. Sünkroonsus annab usku, et me ei ole üksi, vaid ühendatud  teiste inimestega ja see sünergia teistega on tähendusrikas.  Sünkroonsus võib väljenduda sündmustes, mida ruumis eraldab suur distants, kuid mis oma iseloomult on teineteisega sarnased ja väga üheselt seotud. Sünkroonsus võib väljenduda ka mingi sündmuse toimumises „vastuseks“ inimese poolt just äsja mõttes esitatud küsimusele.
Fine5-i uuslavastus käsitleb sünkroniseerimist ja sünkroonsust nii osalejate psühholoogilises plaanis kui ka koreograafilises mõtlemises, et teineteise mõistmisele lähemale jõuda. Sellele eelnev loomeprotsess hõlmab individuaalse ja grupiviisilise koostöö meetodeid, et osalejate kultuuriliste sarnasuste ja erinevuste foonil luua alus teemakohaste ideede ja  koreograafilise materjali vormimiseks lavastuseks, mille esietendus toimub novembri alguses Sakala 3 II korruse avatud fuajees.

X