29.05. – 16.06.2007 toimus New -Yorgi Bard College`s kolmenädalane tantsuintensiivkursus ja rahvusvaheline sümpoosion Dance Across Borders (DAB) teemal “The Body Politic”, kus osalesid koreograafid ja tantsijad 13 erinevast maailma riigist. Ürituse oli organiseerinud rahvusvaheline tantsukunstnike ühendus, mis sai alguse 1995. aastal sealsamas New Yorgis.
DAB-i eripäraks on osavõtjate eriilmeline lähenemine kaasaegse tantsu loomisele, keha ja hääle kasutamisele ja lavastusprotsessi arendamisele. See on koostööle suunatud avatud struktuur, mis toetub erinevate loominguliste vaatenurkade ja lähenemiste uurimisele, analüüsile ja kirjeldamisele, seades keskseks koreograafi mõtlemisprotsesside ja töömeetodite sisulise reflektsiooni. DAB on taotluslikult sõltumatu produtsentide ja kuraatorite valikutest ja kasumipõhisest hinnangulisest lähenemistest tantsukunstile. Seekordne sümpoosion uuris, milliseid piire, olgu geograafilisi, ideelisi kui ka eelarvamuslikke, me suudame ületada?
Sel aastal olid sümpoosioni peateemadeks keha, kogukond ja poliitika (body, community and politics). Iga kohale kutsutud koreograaf esitas ca 20 min. lavastuse, mis etendus Bard College etenduskunstide keskuse Fisher Centre for the Arts Theatre Two´s, tegi ühel valitud teemadest teoreetilise ettekande paneelil ja viis läbi meistriklassi või töötoa oma loomepõhimõtete rakendamisest.
Koreograafe oli kokku kutsutud Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Galina Borissova (Bulgaaria) seadis oma iroonilises lavastuses eesmärgiks teadlikult luua või ära hoida etendaja-vaataja vahelist konflikti ning uuris sisemise ja välise ilu dualismi ja meelelahutuse mõju lavakunstides; Gun Lund, Lars Persson ja Olof Persson (Rootsi) keskendusid täpsete liikumiskvaliteetide, helivõngete ja valgustehniliste lahenduste (nähtav/nähtamatu) sünteesivale uurimisele; Mute Comp (Taani) meestantsijate superfüüsiline tegevus võis pealtvaatajais kutsuda esile valuaistinguid, kuid peegeldades noorte meeste sisemist agressiivsust püstitas nende lavastus praeguse aja eksistentsiaalseid küsimusi; Sara Gebran (Taani/ Venetsueela/ Liibanon) tõi lavale oma kireva elukogemuse põhjal sarkastilise vaatemängu diktatuuri/demokraatia, religiooni/eksistentsialismi olemuslikkusest; Julie West (Kanada) ja MireilleFeyzeau (Prantsusmaa) sidusid osavalt hääle ja liikumise “hääle-kontaktimprovisatsiooniliseks” etendusprotsessiks; Adi Salant (Taani/Iisrael) eksperimenteeris kehaliikumise ja koreograafia loomise võimalustega Ohad Naharini “ga-ga” liigutuste loomise süsteemist lähtuvalt; Uttara Coorlawala (USA/ India) uuris traditsioonilise india kathakali tantsu ja kaasaegse liikumismõtlemise vahelisi seoseid. Fabrice Dugied ja Ami Swanson (Prantsusmaa/USA) keskendusid ameerika modernse tantsu juurte ja kaasaja etenduskunstide seostele. Eestist oli sümpoosionile kutsutud Fine 5 Tantsuteater Tiina Olleski ja Renè Nõmmiku uuslavastusega “Landscaping in progress”, mis uuris keha ja mõttemaastiku seoseid Tallinnas aset leidnud aprillisündmuste põhjal ning mis esitas küsimuse, kas maastikukujundamine kujundab ainult maastikku või ka keha ja mõtlemist.
USA koreograafidest esinesid sümpoosionil Susan Osberg autobiograafilise - poliitilise analüüsetendusega tantsijaks-koreograafiks saamisest ja seda läbi tule sümboli; ka Sondra Loring käsitles naise tugevust kui identiteeti kaasaja politiseeruvas maailmas läbi tule liikumisena; Catlyn Cobb oli kasutanud oma iroonilise dueti liikumislahenduste loomiseks president Bushi poolt väljaöeldud “mõtteterasid”; Muna Tseng analüüsis lakoonilisel viisil läbi isikliku loo (väga ebatavaline hiina kogukonnas) hiina ja ameerika kultuurkeskkonda; Jane Comfort´i lavastus peegeldas surma ja elamise teemat läbi lapsesilmade, tantsu ning tantsijate vokaalvõimete ühendamise. Arthur Aviles`i soololavastus vaatles keha loomulikku ja kulgevat liikumist nn. alastitantsu peeglis; Bryan Hayes huvitus korduse ja variatsiooni teemast liites cunningham tehnikale baseeruva liikumise ja interaktiivse lavakeskkonna; Dean Moss vormistas absurdsel moel nn. mittemidagitegemise tähenduslikkust ja meeste universaalseid käitumismalle kaasaja maailmas; Jane Churchill huvitus argiliikumistest, näoilmetest, etendamisest ja nende seostest tegevuse mõtestamise tabamisel; mõjutatuna jaapani kultuurist jälgis Zack Fuller oma teatraalse soololavatusega keha transformeerumist keskkonnas, mis sümbolistlike tähendustena jättis õhku rippuma eksistentsiaalseid küsimusi. Traditsioonilises mõttes kõige tantsulisemad lavastused esitasid legendaarne Molissa Fenley Philip Glassi muusikale (kelle isiklik benefit - programm peagi New Yorgi Joyce Theatre`s esitamisele tuleb) ja oma trupiga New Yorgis resideeruv Dusan Tynek, kes kergelt abstraheeritud tantsukeeles peegeldas kunstniku ja muusa vahelisi suhteid.
Lisaks koreograafidele osalesid sümpoosioni raames toimunud üritustel ka 25 tantsutudengit ja professionaalset tantsijat, kes võtsid osa ka kohapeal valminud Noemie Lafrance (USA/Kanada) kohaspetsiifilistes töödes. Eestist osalesid selles programmis ja etendustes Laura Kvelstein ja Rain Saukas Fine 5 Tantsuteatrist. Lafrance oli liikuvaks pildiks muutnud maastikud, installatsioonid ja isegi Fisher Center´i seinad, mis veelkord kinnitab tantsukunsti soovi ületada ka füüsikaseaduste piire.
Sümpoosionil esitatud lavastused üllatasid oma küpsuse, vanema generatsiooni julge eksponeerimise, koreograafide väga erineva käekirjaga ja samas detailselt nauditava esitusega. Seejuures paistis silma koreograafide julge probleemi püstitus ning kriitiline meel ja teiste meediumite väga oskuslik kasutamine ja omavaheline sidusus. Nagu ütleb DABi manifest, oli näha, et koreograafid/tantsijad olid teadlikud oma eesmärgist - olla teadlik miks ja kuidas me tantsime.
3-nädalase sümpoosioni eksperimentaalne avatus ja loojasõbralik atmosfäär leidsid
positiivse vastukaja nii osavõtvate koreograafide, tantsijate kui ka arvukate pealtvaatajate seas.
Esmakordselt Bard College`s toimunud üritus kujunes avastuseks kõrgkooli juhtkonnale ja mitmetele toetajatele, julgustades astuma uusi samme järgmise festivali organiseerimisele, miks mitte ka Euroopa Kultuuripealinnas Tallinnas 2011? DAB väärtustab sisemisi ja väliseid piire ületavat loomingulist üksteisemõistmist keerulises polariseeruvas maailmas ja aitab luua vaimseid sidemeid erinevatest riikidest ja rahvustest professionaalide vahel. Sümpoosionil nähtu ja kuuldu põhjal tekkis pea kõikidel osavõtjatel sisuline huvi eesti kaasaegse tantsu (loe: kultuuri) vastu, ja seda mitte ainult lavastuskontseptsiooni loomise ja kehakeele erilisuse mõttes, vaid ka üllatavalt meisterlikult arenenud kaasaegse tantsu koolitust silmas pidades.
Fine 5 Tantsuteatri osavõttu DAB-il toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium. Lavastuse „Landscaping in Progress” produtsent MTÜ Sõltumatu Tants.
