Arvustus. Tõsine mürgel Rakveres.

Tõnu Lilleorg, err.ee 17.04.2018.

90ndatest jutustav ühislavastus korjab poeesiast pakatades kokku kusagil hõljuvad vibratsioonid ja sõlmib need lillesidemega kokku.

Lavastuses kajastuv suur ühiskondlike ja sotsiaalsete tõuke- ning tõmbejõudude ümbermängimine on tegelastele kätte andnud erinevad kaardid, mida nad püüavad oma parema äranägemise järgi kasutada. Muutuste eesliini esindab uusärimees Jaanus (veenev roll Margus Grosnõilt), kelle lemmikküsimus on: "Kellele kuulub Eesti nüüd?" Jaanuse õde Nele (Jaune Kimmel) leiab külakese rahvatantsuringis "Tuljakut" harjutades, et hing tahaks tantsida teisiti. Ta kohtub kodukülla käima tulnud Margusega (Madis Mäeorg), kes on linnas tantsijaks õppinud ja ka elu pahupoolega kokku puutunud. Koos harjutades leiavad noored palju ilusat tantsus ja teineteises.

Lavastus algas tõsise paugutamisega, kui nii 4-minutilisi stseene, blackoutvahepeal, tuli robinal 4-5 tükki järjest. Tegijad näisid suplevat sellises enesekindluse ja jõu küllasuses, et said näidata, et lugu võib ka nii jutustada. Edasi läksid stseenid pikemaks ja nende tempo varieeruvamaks. Tegevustik hargnes mitmekesiselt, ulatudes maale ja linna ning publiku ette astusid keskkooliealine neiu, kahekümnendates noormees, uusärimees-metsaärikas, jõmm-turvamees, rahvatantsuõpetaja, külanoored, endine majandijuht abikaasaga, tuvitädi, šõuprogrammi produtsent ja ööklubi pidutsejad.

Laval oli palju juttu unistustest: nende tekkest, täitumisest, alalhoidmisest, kaotamisest, nendesse kaotsiminekust (visuaalselt hästi väljendatud Marguse ekslemine Kuu tagaküljel) ja taastekkest. Unistused said toitu tegelaste hingemaastikelt ja õgvendatud suhte- ja toimetulekumustrite läbi. Unistused kattusid omavahel ja lõid nii edasiviivat tähendusvälja ja pinget. Muide, tegelaste väljendatud maailma seletamise mustrid on äratuntavad ka tänases elus. Hästi sidus lugu pealkirjas mainitud öise taevakeha kujund. Nele sõnul soovis ta lapsena kuud puudutada. Marguse sõnul näeb Päike keha ja Kuu hinge. Margus ütles Nelele, et neiu nägi tema hinge. Tantsides suhtlesid tegelased ümbritsevaga viisil, mis transportis neid läbi sotsiaalse olelusvõitluse rägastikust ja pakkus võimalust üheks saada oma soovitud stiihiaga. Nagu ütles Nele Marguse kohta: "Ta tantsis vabadust. Ma tahtsin ka". Ja Margus: "Tants annab teinekord võimaluse teistega kohtuda."

Jaune Kimmel tegi rolli oma loomupärase ekspressiivsuse ja nõtkusega suurepäraselt. Mäeorg panustas sitkuse ja omamoodi nurgelise ning kandva väljendusega. Mõlemad tulid hiilgavalt toime tantsunumbritega, mida võiks nimetada keerukateks ja kindlasti karakterit väljendavateks. Kimmeli-Mäeoru nüüdset suhteliini saab võrrelda, vähemalt tüpaažide poolest, Rakvere Teatri suvelavastuses "Viimane võllamees" nähtuga. Ja kui arvestada, et nad mängivad koos ka särtsakas kommunaalkomöödias "Astuge edasi", siis: on`s ehk tegu Rakvere Teatri uue kuuma lavapaariga?

Üht-teist leidus lavastuses ka tantsu kõrgpilotaaži austajatele, näiteks selles numbris, mis jutustas ööklubis ekslevast Nelest. Siin vajutas gaasi mõnuga põhja Fine5 tantsijate nelik Olga Privis, Helen Reitsnik, Richard Beljohin ja Simo Kruusement, kes demonstreerisid muljetavaldavat kiirust, täpsust ja voolavust. Rakverlaste poolt lõid tantsunumbrites veel väga hästi kaasa Anneli Rahkema, Silja Miks, Eduard Salmistu, Margus Grosnõi, Tarmo Tagamets ning eriti kiiduväärsel kombel teatri kontoritöötajad Triinu Sikk ja Kristo Kruusman.

Visuaalselt oli lavastuses mängitud hästi värviga. Esimeses vaatuses oli värvigamma justkui ära pleekinud, meenutades pilti 90ndate alguse väsinud nõukogude värviteleviisorist. Ja täitsa võimalik, et Anneli Rahkema kehastatud entusiastliku rahvatantsuõpetaja juuksepahmakas oli värvitud just templivärviga, mille kohta võib leida viiteid kirjanduses. Kontrastiks kiiskasid teise vaatuse Soome laeva kabareeprogrammi kostüümid nagu Brasiilia karnevalil.

Lavastus on suuresti peamise tekstiautori Urmas Lennuki nägu, kes taaskord demonstreerib endale iseloomulikku lennukat loo komponeerimist. Lennuk on meediale tunnistanud, et tants meediumina rikastas erakordselt hästi tema loomeprotsessi, millesse andsid olulist sisendit ka kaasautor ja lavastaja Peeter Raudsepp ning kõik näitlejad oma tekstiliste ettepanekutega. Tegevustiku erinevaid kihte miksides on autorid loonud suurepäraselt gruuviva dramaturgilise rongi, mis suure eduga kõik sõiduplaanis leiduvad jaamad ajapanoraamilt üles leiab.

Tants lisas Rakvere trupile võimsust ja lõi pinnast, et draama kvaliteet sai otsida ja leida uut sära Rakvere jaoks uudse vormiga lavaproduktsioonis. Fine5 poole pealt näib olulisena, et lavastus räägib läbi peategelaste puudutava loo elust tantsus 90ndatel. Just siis, kui Fine5 värskelt looduna oli nüüdistantsu pioneer Eestis ja püüdis innukalt uusi tuuli, mis lõpuks laiast maailmast siinsesse maanurka olid jõudnud.

Fotod: Gabriela Liivamägi