Virumaa Teataja. Piret Saul-Gorodilov, 20. aprill 2018
Foto: Gabriela Liivamägi
Teatrite kingitus Eesti vabariigile on lavastuseseeria “Sajandi lugu”. Jõudis kätte Rakvere teatri kord käsitleda ühte aastakümmet Eesti ajaloos. Üheksakümnendad on minu meelest üks põnevamaid aastakümneid, sest jäid isiklikus plaanis kõige magusamasse noorusaega.
Olin just vanemate käe alt pääsenud, täisealine ja võisin ise otsustada. Eesti aga oli karukäpa alt vaba, võis ise otsustada. Pidutsesime koos! Juhhei! Toimus nii mõndagi. Olime ühtmoodi vaesed, kuritegevus lokkas, teatrid olid pooltühjad, klubikultuuri pakkuvad asutused puupüsti täis, toimusid missivõistlused, muusikatööstus kasvas plahvatuslikult, ilmusid intrigeerivad ajakirjad ... Ei kujuta ette seda survet, mis võis olla näidendi autoritel sellise teemavaliku puhul.
Koostöö tantsuteatriga Fine5 tõstis veelgi ootusi, et saab näha midagi särtsakat ja/või plastilist.
Läksin “Puudutada kuud” esietendusele eelkõige põnevusega, mida lavastuses üheksakümnendatest on puudutatud ja kas see ka mind puudutab.
Algusstseen, mis sobitus 1949. aastasse, oli kergelt jahmatav, aga andis mõista, kuidas lugu võiks hargnema hakata.
Põhilugu rullus ümber tantsumaailma. Ilus kujund tantsust ja vabadusest. Ennast vabaks laulnud rahva lihasmälu ei osanud esialgu selle vabadusega midagi peale hakata. Alevi rahvamaja rahvatantsijatele esitati jätkuvalt nõukaaegseid nõudmisi ning tants tuli esitada krampliku kergejalgsusega. Linna ööklubides seda muret polnud, äkki võis end džungliloomana väänata. Võibolla tähendab vabadus kombelõtvust? Küsimus vabaduse olemusest oli läbiv.
Noored peategelased armastavad tantsida. Üks leiab selles vabadust ja õpetab tantsu teisele. Koos nendega liikus lavastus ühest tantsust teiseni. Selline rütmi ja liikumisega lavastus on Rakvere teatris värskendav vaheldus. Ilus sõna- ja tantsuteatri liit. Osavalt kombineerides segunesid näitlejad, tantsutrupi liikmed ning teatri administratiivse poole töötajad, vastavalt võimetele ja võimalustele liikusid nad koos, üldpilti ergastades, läbi laval kulgeva loo.
Taustal tegutsesid ajastut täpsustavad tegelased. Muidugi kasuahned metsaärikad, mobiilikohver käes. Alevis elasid õde ja vend. Agar õde oli valinud elukutse, mille väärikust riigikorra vahetumine ei mõjutanud. Koomiliselt rangel rahvatantsujuhil tekkis võimalus oma rühmaga Kanadasse sõita, et väliseestlastele esineda. Aga kaltsuvaibad, mis rahvussümbolina maha laotatakse, on sama kulunud kui esitatavad tantsud. Vaibad võib muidugi vahtralehtedega kaunistada.
Agar vend, endine sovhoosidirektor, kel varem perele aega ei leidunud, oli järsku ameti ja positsioonita kodusistuja, naisele näägutada ja külarahva hammaste vahel. See ajalehe taha peidetud tegelane mõjus pisut võõriti. Minu mälu järgi kohanesid vastavad persoonid uute oludega sujuvalt ning suutsid uues ajas kiirelt kohanedes ripakil vara poolseaduslikult omastada.
Viiekümne aasta tagune algusstseen leidis lahenduse. Päevakorda tõusis õige eestlase teema. Kes kannatas pool sajandit puhta südametunnistusega, kes kannatab nüüd vanaisa pattude pärast ja otsib lohutust “valgest vabadusest”.
Vabadusest räägitakse lavastuses palju. Oleks olnud lihtne keerutada sel ajal tekkinud klišee “kas me sellist Eestit tahtsime” ümber. Õnneks autorid Urmas Lennuk ja Peeter Raudsepp väldivad seda.
Samas metsaga äritsemine oli, on ja jääb tulusaks. Kindlasti on see hammaste vahel ka saja aasta pärast. Mis teha, ta kasvab ju peale, hoolimata paanikast, mida selle mahavõtmise pärast külvatakse. Ilmselt pakub metsa teema veel kaua tulusat kirjutamise ja etendamise võimalust.
See teatrikülastus tuletas nii mõndagi meelde. Ka seda, et ega ma isegi oma vabadusega suurt midagi peale pidutsemise osanud ette võtta. Alles õppisin iseseisvust, koos oma noore kodumaaga. Kindlasti töötavad ise vanuses teatrikülastajate jaoks samast ajajärgust rääkides eri märgid. Minule arusaamatu viib kindlasti kellegi teise mälestused sellesse kümnendisse tagasi. Need, kellel pole sellest ajast midagi meenutada, saavad aimu, milliste oludega nende vanemad pidid silmitsi seisma. Üheksakümnendate valusam pool oli lavaloos meeleoluka esitusega seotud.
Kahe teatri ühislavastuses puudutati kuud, puudutati mind ja puudutatakse kindlasti kõiki, kes vaatama lähevad.
