Fine 5 hoiab tantsu taset kõrgel / Anu Jürisson

Tantsuteater Fine 5 tuleb oma äsja Eesti teatri aastaauhindade galaõhtul tantsuauhinna pälvinud lavastusega “… and Blue” Eesti tuurile ja jõuab sel nädalavahetusel Pärnu Endlasse.
1992. aastast tegutsenud tantsuteatris juhivad juba teist aastakümmet loometööd lavastajad-koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk. Nad möönsid, et Fine 5 viimane Pärnus käik võis jääda seitsme aasta taha.
Ehkki Fine 5 on varemgi olnud teatriaasta tantsuauhinna nominentide seas ja pälvinud selle 2009. aastal (lavastusega “Faasid”), tõdesid Nõmmik ja Ollesk, et tunnustus oli neile väga tore üllatus ja ennekõike tunnevad nad heameelt oma tantsijate üle.
“See on suur töö, mida nad on teinud, ja meeldiv, et seda märgati. Üks asi on võita preemiaid koreograafiakonkursil välismaal, hoopis vajalikum on selle töö väärtustamine siin, kodus,” märkis Nõmmik.
Ülejäänud nominentide kohta arvasid mõlemad, et need lavastused olid tõepoolest kaalukamad meie mullusel tantsulaval, kuid häid teoseid jagus. Näiteks Jaan Ulsti lavastus “Viies pööripäev” 110-le folkloorse tantsu tantsijale (mida arvatavasti ei võetud arvesse, kuna esitajad olid Leigarite harrastustantsijad).
Fine 5 “… and Blue” on tantsuauhinna žürii hinnangul läbinisti eestimaine teos, mille kunstiline küpsus on saavutatud tihedas koostöös muusikute, valguskunstniku ja isikupäraste tantsijatega.
Lavastus esietendus mullu novembris Vabal Laval ja on mõtteline järg 2013. aastal Jekaterinburgi teatris Provintsalnõje Tantsõ esietendunud lavastusele “… and Red”. Mõlema lavastuse koreograafid-lavastajad on Ollesk ja Nõmmik ning muusika autor kontrabassimängija Taavo Remmel. Remmeli improvisatsioonide salvestust on helide ja rütmidega täiendanud Virko Veskoja.
Auhinnatud lavastusega on juba käidud rahvusvahelisel nüüdistantsu festivalil Vitebskis ja trupp on kutsutud festivalidele Venemaal.
Inspireeris hirm
 
“… and Blue” peegeldab üksiolemistunnet meie sees ja ümber, pinget üksikindiviidi ja grupi vahel, kui empaatiavõime asendub ükskõiksuse ja hoolimatusega. Sinine tähistab hirmu, mis paneb meid nii tegutsema kui kammitseb edasiliikumisel,  väljendab igatsust ja pürgimust sellest hirmust vabaks saada.
Nõmmik ja Ollesk möönsid, et tantsulavastuse ideed mõjutas reaalne elu siin ja praegu, kaudselt ajendasid paljud maailmas toimuvad majanduslikud, kultuurilised, poliitilised, klimaatilised ja muud muutused.
“Charles de Gaulle ütles, et mida rohkem tunneb ta inimesi, seda rohkem armastab koeri. Kas te pole mõnikord samuti mõelnud praegust maailma ja selles toimuvaid protsesse jälgides?” selgitas Nõmmik. “Algfaasis saime tugeva tõuke Kobo Abee  kirjandusteosest. Ent arenedes ühistöös muusika ja tantsijatega, võttis see materjal selgelt uue suuna.”
Lavastajad märkisid, et teose mõistmiseks tasuks tähele panna tantsijate omavahelist kommunikatsiooni laval – see peegeldab meie suhtumist situatsioonidesse elus.
“Igal juhul usume, et füüsiliselt aktiivne keha laval mõjutab vaatajat tema enda elukogemuse tasandil ja igaüks tunneb selles töös midagi ära, ta saab kas naerda või  hoopis nutta ja kogeb võib-olla lõpuks tunnet, mis sarnaneb puhastumise või vabanemisega,” avaldas Nõmmik.
Kuidas sünnib aasta parim tantsulavastus?
 
“Lavastusprotsessi alguses töötasime ideedega struktureeritud improvisatsiooni kaudu, mille aluseks olid eri mõttekujundid, ülesanded, ruumi ja aja kasutus. Muusikat ei kasutanud. Samal ajal töötas Taavo Remmel helistuudios: ta improviseeris kontrabassil ja salvestas eri teemade ja tunnete põhjal sündinud muusikat,” rääkis Ollesk. “Seejärel hakkasime muusikat ja koreograafilisi kujundeid omavahel kokku viima, seostama ja lavastruktuure looma. Lõpuks kirjutas Virko Veskoja Remmeli muusikale peale rütmimustreid ja helilisi täiendusi. Nii sündis just selleks lavastuseks muusikateos vahetus koostöös koreograafia loomisega.”
Koreograafid-lavastajad näitasid tantsijatele ette liikumisjadad, mida iga tantsija tõlgendas oma isikupärast ja tunnetusest lähtudes ja mida hiljem koos veel töödeldi.
Nõmmik ja Ollesk ütlesid, et koreograafiat luues on kõige olulisemad idee ja tantsija – tantsija isiksus, töökus, mõtlemisvõime, maailmanägemine, elutunnetus, huumorimeel, väärtushinnangud, treenitus. Samal ajal oskus vajadusel kõigest sellest loobuda, soov töötada enda, mitte ainult tantsutehnikaga. Need on Fine 5 võtmeküsimused olnud 23 aastat.
Tööprotsess tantsijaga on aja- ja ressursimahukas, sest nii keha kui vaim on väga haprad, koreograaf peab teadma, kuidas hoida töövõimelisena tantsija keha ja kuidas suunata õigete märkustega tema mõtteid. Tänapäeva projektipõhisel tantsumaastikul on üsna keeruline süvitsi minna.
“Oleme Fine 5s tantsijatele kogu aeg oma entusiasmist treeninguid teinud, treenitust nõudnud ja koos nendega arenenud, sest meie arvates tuleb selleks, et tantsuetendus lavale tuua, nii mõtte kui keha liikumise ja tantsutehnikaga pidevalt töötada,” avaldas Ollesk. “Liikumise variante on tohutult, tuleb osata õppida nii inimeste igapäevastest liikumistest kui klassikalistest treeningusüsteemidest. See maailm on kogu aeg põnev ja huvitav, aga seda maailma tuleb armastada.”
Üldpilt on pisut nukker
 
Eesti professionaalse nüüdistantsu sünniaastana nimetavad Ollesk ja Nõmmik 1991.  aastat, kui legendaarne Saima Kranig alustas tantsuteatriga Nordstar. Fine 5 toonased liikmed osalesid selles ja juba järgmisel aastal moodustasid viis tantsijat oma teatri.
Üle on elatud nii verevahetusi kui on neidki tantsijaid, kellega koostööd tehtud üle kümne aasta. Nõmmik ja Ollesk leiavad, et see on imeline tunnustus neilegi loojatena.
Kuid professionaalse nüüdistantsu maastikul on Olleski ja Nõmmiku arvates praegu pilt pisut nukker: tundub, et 1990. aastatel tekkinud ja uue aastatuhande alguses veel toiminud entusiasm hakkab raugema.
“Isegi Uue Tantsu festivali (Eesti nüüdistantsu festival) korraldamine on pidevalt küsimärgi all. Publik ilmselt otsustab konkreetsete nähtud lavastuste põhjal ja need on vist vaataja veidi kahtlevale positsioonile pannud. See on mõttekoht nii koreograafidele-lavastajatele endile, tantsuõppekavadele, aga ka produtseerivatele organisatsioonidele, mille käes on vahendid teatud tüüpi loometegevus nähtavaks või hoopis nähtamatuks teha,” mõtiskles Ollesk, kes ühtlasi õpetab Tallinna ülikooli koreograafia osakonnas Eesti järgmist tantsuprofessionaalide põlvkonda. “Õpetajana Fine 5s ja TLÜs pean küll mainima, et andeid meil on. Küsimus on selles, mis neist saab ja millega nad pärast kooli tegelevad,” lisas ta.
Ollesk kinnitas, et tantsuteater vajab traditsioone ja nende teadvustamist nii kultuurimälus kui päevapoliitikas. Fine 5 ja selle juurde 1994. aastal tantsukooli loomine oli seotud sooviga luua keskkond nüüdistantsuga tegijate arenguks ja vaatajate arendamiseks, kahjuks ei leidnud see tol ajal õiget mõistmist ega riigi tuge.
“Samal ajal oleme koos väga palju tööd ära teinud – nii Fine 5 tantsuteatri loomisel, TLÜ koreograafia osakonnas kui näiteks Tallinna balletikoolile uue õppekava loomisel. Ja uskuge või mitte, möödunud aastal toimus ajalooline pööre meie balletihariduses: klassikalise balleti kõrval avati Tallinna balletikoolis kaasaegse tantsu õppesuund,” rõõmustas Ollesk.
“Ent meil on veel palju ära teha. Klassikaline ballett sai Eestis alles siis jalad alla, kui tantsijad leidsid regulaarset tööd riigiteatrites ja loodi riiklik balletikool. Muu tegevus ongi stuudiopõhine harrastus, kuhu kaasaegset tantsu on meil pikka aega vaikselt ilmselt tahtmatult suunatud,” tõdes aasta tantsuauhinna laureaat.
Anu Jürisson, 01.04.2015 Pärnu Postimees

X