Lavastus “FN” Zawirowania Festivalil

11. juulil 2021 etendus Varssavis toimuval Zawirowania tantsufestivalil Fine5 Tantsuteatri lavastus „FN“. See on rahvusvaheline tantsuteatrite festival, mida korraldatakse 2005. aastast ja mille eesmärgiks on tutvustada Poola vaatajatele erinevate tantsuteatrite aktuaalseid lavastusi. Festivali programmi kujundamise aluseks on igal aastal erinev teema, festivali külalisteks on olnud palju rahvusvaheliselt tuntud tantsuteatreid nagu Kibbutz, Norrdans, Granhoj Dans, China Wawes jpt. Fine5 Tantsuteater osales Zawirowanial viimati 2009.aastal Olleski/Nõmmiku lavastusega „Faasid“.

Fine5 Tantsuteatri sõitu toetas Eesti Kultuuriministeeriumi programm "Eesti kultuur maailmas".

Alljärgnevalt 2 artiklit lavastusest "FN"

1. Sandra Wilk, Strona tanca, http://www.stronatanca.pl/recenzje/walka-o-przestrzen-wojna-o-wplywy

"Fight for space, war for influence"

Loe tõlge eesti keelde:

"Võitlus koha eest, sõda mõjuvõimu pärast"

Pandeemia põhjustas teatri- ja tantsuturul huvitava olukorra, kuna sajad lukustuse tõttu  eraldatud olnud artistid tegid sarnastel teemadel etendusi. Need sisaldavad väljavõtteid päevikutest või mälestustest, mis käsitlevad ohutunde, isoleeritusega toimetulekut, hirmu teise inimese ees, lähedaste surma või haiguse kogemusi, sotsiaalsete muutuste diagnoosimist. Paljud tegelevad nende probleemidega, nii et pole lihtne mitte korrata teiste loojate poolt juba kasutatud vahendeid, jõuda originaalsete järeldusteni või isegi pakkuda välja vormi, mis üllatab publikut isegi minimaalselt.

Niisiis läksin suure huviga koreograaf Renee Nõmmiku etendusele "FN", mida näidati 17. rahvusvahelisel Zawirowania tantsufestivalil (11.11.2021), et näha, kas FINE5 tantsuteater Eestist suudab selle väljakutsega kuidagi hakkama saada ja pakkuda midagi, mis jääb meelde ja toob pandeemilisest banaalsusest ja stiililistest kordustest närbutava kunstimaailma elustava veetilga.

See toimis, kuigi me räägime ainult (aga võib-olla koguni?) kolmest pildist-stseeenist. See ei tähenda muidugi, et teised stseenid kehvad oleksid olnud - Eesti teater tantsis hästi, ühtlaselt (sic!), Kogu koreograafia oli meeleolult mitmekesine, intiimsetest soolostseenidest (nt suurepärane, mitmemõõtmeline mini-duett pikki juukseid lahti harutanud Tiina Olleskilt), dünaamiliste grupistseenideni. Kuid mulle olid igavamad järgnevad videomälestused, mille tantsijad isoleerimise ajal salvestasid, või need korduvad stseenid, kus prožektor valgustas otse näkku, tuletades meelde paljude päevade kokkusulamist üheks või rutiini, mida lukustuse ajal teravamalt märgati.

Kuid pöördugem tagasi kolme stseeni juurde, mis minu tähelepanu köitsid, kuna need erinesid oluliselt pandeemiajärgsest tavalisest tantsuteatrist (muidugi räägime pandeemiajärgsusest hetkeseisuga) ja ühtlasi peegeldame mõtteid selle kohta, mis veel ees võib olla.

Esimene on mõnevõrra tehniline stseen, kui pärast soolotantsu lõppu rebis tantsija mustalt põrandalt valge teibi, mis varem määratles ala, mida ta tantsimiseks kasutas. Sellel isolatsioonist, piiratud ruumist väljamurdmise sümboolsel väljamurdmisel oli ka jätk - palliks veeretatud teibist sai Eesti esinejatele omavaheliseks põrgatamiseks pall, see oli nagu kuum kartul, mida keegi ei taha enam käes hoida, nii et mitte ennast põletada. Samal ajal teame, et see oli kleepuv ja ebastabiilne ning vajaduse korral saab selle uuesti lahti rullida ja uuesti põrandale kinnitada ning piirangud algavad uuesti.

Teine oli see kollektiivne tegevuslõik, mis meenutas sõjalisi operatsioone või sõjaväeparaade - mitte ainult assotsiatsioon sellest, et katse kontrollida tundmatu patogeeni ülemaailmset rünnakut on nagu sõda tabamatu vaenlase vastu, vaid see on ka hirmude tulemus, kogu inimkonna ees seisnev fakt, ilmudes hirmuna tundmatu ees. Tundmatu oht, tundmatud tagajärjed (nt majanduse sulgemine või piiride sulgemine), tundmatu tulevik, revolutsioon (nt vaimne, sotsiaalne, identiteet), millega kogu maailm silmitsi seisab. Kas me tegeleme ebavõrdsusega arenenud riikide ja kolmanda maailma riikide vahel, kes lihtsalt ei saa endale lubada COVID-19 vaktsiinide ostmist? Kas saame inimkonnana aru, et riikideks jaotamine pandeemia korral pole oluline? Kuna meie maailm koosneb ühendatud anumatest ja abi puudumine selle vähem arenenud osade jaoks põhjustab lisaks arvukale prügile ka viiruse lõputut mutatsiooni? Või äkki hakkame end relvastama ja isoleerima ning kõige tugevamalt kõlavad deemonlikud natsionalistlikud hääled? Puhkeb sõda? Või äkki palju sõdu? Kes ja miks võitlevad mõju pärast. Mis on kõige selle hind ...

Ja lõpuks kolmas - viimane stseen, kus tantsijad panid selga mitmevärvilised kombinesoonid, mis olid valmistatud läbipaistvast putukakookoneid meenutavast musliinist. See vastas hästi etenduse pealkirjale "FN" (ingliskeelne „fake news“ - võltsuudised) kui teabemullide asendajana, millesse me nii sageli satume ja samal ajal sotsiaalselt ja ka individuaalselt isoleerume maailmast. Maailm, kus toimime üha egoistlikumalt, enesekindlamalt ja ennast rikkamaks tegevalt.

Sandra Wilk, Tantsufestival Zawirowania

"FN" FINE5 (Eesti), lavastaja ja koreograaf Renee Nõmmik ja tantsijad, esitajad Tiina Ollesk, Olga Privis, Helen Reitsnik, Simo Kruusement, Richard Beljohin, muusika ja visuaalefektid: Valentin Siltšenko ja Renee Nõmmik, kostüümid ja lavakujundus: Kalle Aasamäe, valgustus: Ants Kurist, esietendus: 01/11/2020, Tallinn, Vaba Lava, rahaline toetus: Kultuuriministeerium Eestis, Tallinna Ülikool, seanss 17. rahvusvahelise Zawirowania tantsufestivali raames, Teatri- ja Tantsukeskus aastal Varssavi, 11.07.2021

2.Evelina Chaberska, Dance Brigade 2021 http://stronatanca.pl/brygada-tanca/tacy-sami-mimo-granic?fbclid=IwAR2DwonIjiiLvaGLLAOE76TrM7xtXPd0E2a6FqxqCteTZNP3iuPelnsXWz4 11-07-21 By
"The same, despite the borders
"

Loe tõlge eesti keelde:

„Kõik on sarnane, vaatamata piiridele meie vahel"

Kuidas pandeemia meid mõjutas? Kuidas veetsime aega suletuna? Kas me saame suhelda inimestega samamoodi nagu enne koroonaviiruse laienemist? Need ja sarnased küsimused tõstatati 11. juuli õhtul 2021 rahvusvahelise tantsufestivali 17. väljaande raames ning nende sõnastamise põhjuseks oli Eesti tantsuteatri FINE5 etendus pealkirjaga "FN".

"FN" lähtekohaks oli võltsuudised kui nähtus, kuid lõpuks lühendati seda sõnapaari kahele tähele, sest lavastuse loomise ajal tekkis ülemaailmne pandeemia, mis andis kogemusi, mis olid seotud tegelike faktide ja loojate isikliku kogemusega . Kunstnikud (lavastaja ja koreograafia: Renee Nõmmik ja tantsijad: Tiina Ollesk, Olga Privis, Helen Reitsnik, Simo Kruusement, Richard Beljohin) lähtusid oma lavategevustes oma kogemustest lukustamisperioodist ning analüüsi mõjudest ja jagatud mõtetest rühmatöö ajal. Seega täiendati Varssavi teatri- ja tantsukeskuses nähtud koreograafiat tõenäoliselt videosalvestistega, mille tegid tantsijad, kes pidasid oma sulgemise ajal pandeemiapäevikuid. Kõik FINE5 liikmed otsisid iseseisvalt kvaliteeti liikumises.

Minu jaoks oli üks ilusamaid hetki Tiina Olleski soolo, minimalistlik, kuid kõnekas ja puudutav. Tantsija taga kuvati fotosid taime arengu erinevatest etappidest (suurejoonelises vestluses tunnistas Ollesk, et see oli kolmkümmend päeva, mis kulus tema sureva tädi hooldamisele - toim.). See fragment puudutas mind väga ja kunstniku tõeline fookus tugevdas lisaks tema liikumises peituvat sõnumit.

"FN" grupikoreograafia fragmendid viitasid epideemia ajal inimeste erinevatele emotsionaalsetele seisunditele, näitasid erinevaid etappe, mida igaüks meist läbib, alates täisenergia seisundist, kus me tahame teha palju asju korraga, kuni seisunditeni, kus kogu tegevus lõpeb üleminekuga voodist diivanile ja tagasi. Nõustun ühe tantsija mõtetega, et on hämmastav, kui kiiresti suudame olemasoleva olukorraga harjuda. Kui meid oma kodudesse suleti, pöördus meie esialgne viha aeglaselt lepitusesse saatusega, kuni otsus teha lõpuks see, milleks kunagi polnud aega. Teisalt, kui langetati otsused majanduse avamiseks - kohanesime seest ja väljast maskide kandmisega ja seejärel sujuvalt veelgi lõdvemaks,

See Eesti koreograafia hetk oli minu jaoks huvitav, kus militaarlaule meenutava muusika taustal kostus ka sõdurite hõikeid ja karjed. Küsisin endalt, miks selline valik? Sain vastuse pärast etendust vestluse käigus - see oli viide maailmas levivale militariseerimisele, olgu selleks võimu demonstreerimine poliitikas või näiteks kultuuris (meeste eelis naiste ees), seal oli ka näited Venemaa või Hiina poliitilisest tegevusest. See on minu jaoks veel üks signaal - pärast Moritz Ostruschnjaki koreograafiat Zawirowania 2021 festivalil Daniel Conanti esituses ja festivalil näidatud filmi "Tanzanweisungen (see ei saa igavesti olema)" vaatamist tõden, et tantsijad kasutavad igas riigis kultuurikoode, mis ülemeremaade jaoks on vähemalt esmapilgul mõnikord raskemini kätte saadavad.

Kuid mitte kõik. Näiteks pidi lõpp "FN", kus tantsijad panid selga sarnased, kuid erinevad värvid, kombinesoonid (kostüümide eest vastutas Kalle Aasamäe) - nagu Renee Nõmmik ütles - tajusin sõnasõnalist ja ka intuitiivset tähendust. Inimestena oleme erinevad - värvilised, kuid samas oleme takerdunud moondunud maailma, täis teavet, mitte alati reaalset ja vajalikku. Pärast seda etendust panid mind mõtted pandeemia ja meie silme all toimuvate protsesside kohta ütlema, et tegelikult oleme oleme üksteisega väga sarnased, ükskõik kus ruumipunktis maailmas ja eelmist aastat kogesime sarnases vormis. Küsimus on selles, kuidas igaüks meist seda kogemust kasutab ...

X