Mida andis magistriõpe koreograafias tantsijale? Vastab Simo Kruusement.

Tantsija Simo Kruusement lõpetas 2022 kevadel TLÜ koreograafia õppekava magistriõpingud. Uurime temalt, kuidas õpingud kulgesid ja mida õpingud andsid.

1)      Mida ootasid enne koreograafia MA õpingute algust iseendalt ja ülikoolilt ja kas/kuidas need ootused täitusid?

Pean ütlema, et otseselt suuri ootusi ma endale õpingute alguses peale ei pannud. Olin teadlik, et akadeemilisel tasandil minu kui  õppija kogemused on kesised, kuna eelmisest ülikoolis õppimisest  on möödas ligi seitseteist aastat. Samas on see seitseteist aastat andnud võimaluse kogeda antud eriala nii plusse ja miinuseid. Puudutades  selle valdkonna sotsiaalseid kui ka erialaseid aspekte. Pidasin seda kogemusterikast aega oma praeguste õpingute omandamise käigus oluliseks kaasaaitavaks asjaoluks, andes nö. viljaka pinnase õppurina tegutsemiseks.

Akadeemilisel tasandil on see piisavalt pikk aeg, kus muutused teadmiste omandamisel ja korralduslikes küsimustes on muutunud, mis ongi loomulik ja vajalik nähtus. Innovatsiooni oli tunda mõlemal suunal.

Ülikoolilt olid ootused seotud uue hoone ja uute ruumide valmimisega, mida pidasin ja pean siiani oluliseks. Tahtsin näha ja kogeda uut maja, mida ootasin nii mina kui  ka ma loodan terve koreograafia osakond väga pikka aega. Nüüd lõpuks, kolm aastat tagasi, see hoone Tallinna Ülikooli teiste hoonete kõrvale ka kerkis. Selles osas minu ootused täitusid. Sain õppida uhiuues koreograafia osakonnale ehitatud majas.

2)      Mida andsid need õpingud sulle kui pikaajalise praktilise kogemusega tantsijale?

Esiteks andsid  need õpingud mulle  võimaluse taas näha koreograafia  eriala akadeemilist keskkonda õppurina. Pean seda kogemust vajalikuks, andes võimaluse võrrelda samas valdkonnas toimuvat pikema aja vältel ja selle käigus märgata ka iseenda arengut. Seda  just tantsija kui ka koreograafi vaatenurgast, pannes tähele enda nii kehalisi kui ka mõttemaailmas toimuvaid muutusi. Ehk ma sain tõmmata kujundlikult oma varasemate ja praeguste õpingute vahele võrdusmärgi, kus võrdusmärk mängis olulist rolli.

Teiseks andsid õpingud võimaluse avastada ennast just õppimise seisukohast. Mida õppimine  tähendab ja kuidas ma seda enda jaoks lahti mõtestan. Pean tõdema, et  on päris suur vahe, kas õppida kahekümne aastasena või neljakümnesena. Kui proovida seda selgitada, siis üks oluline vahe ongi  see, et kogemused ja nendega koos  õppimine teevadki nö. asja huvitavaks ja rikastavad õppimisprotsessi. Loomulikult saab ka  teisiti aga minu puhul see just nii  toimis.    

Kolmandaks andsid õpingud võimaluse tutvuda uute inimestega ja avastada vanu tuttavaid uutest külgedest.  Leides uusi tuttavaid nii tudengite kui ka  õppejõudude seast.

Näiteks üks sellistest inimestest oli Madli Pesti. Teadsin teda ka varem kui tantsu ja teatrikriitikut, aga õppejõuna mul temaga kokkupuude varasemalt puudus. Sarnane kogemus oli mul ka Ruta Ronja Pakalnega, keda varasemalt küll  teadsin, aga lähemalt sain väheke tuttavaks nüüd õpingute käigus.

3)      Millised olid uurimisteemad, ainekursused, seminarid, workshopid, sündmused jne, mis sinusse jälje jätsid?

Üheks aineks, mis kindlasti minusse sügavama jälje jättis oli Mart Kangro poolt antud Tantsukompositsioon I. Kus ta käsitles performance kunsti ja omapoolseid nägemusi sellest. Tutvustades valdkonna ajaloolist tausta ning tehes praktilisi tunde. Huvitav oli analüüsida kaasaegse tantsukunsti ja performance kunsti omavahelisi seoseid. Andes viljakat mõtteainest mõlema valdkonna eripäradest, olles samas omavahel tihedalt põimunud. Siinkohal pean silmas valdkondadevahelisi piire, mis mulle tundub aina enam hägustuvad ja kaovad. 

Teiseks oli kindlasti tantsufilmi tegemine. Juhendajaks Ruta Ronja Pakalne. Mille käigus sai kogemuse, kuidas kaameraga töötades asjad toimivad ja mida tantsufilmi tehes tähele panna. Seda nii organisatoorse kui ka sisulise poole pealt. Isiklikult jäin väheke hätta inimestega suhtlemise tasandil, mille  põhjuseks olid arusaamatused korraldusliku poole pealt ja kokkulepetest kinnipidamine. Ei süüdista siinkohal otseselt kedagi muud, kui iseennast. Jällegi üks õppimise  koht.

Kolmandaks oluliseks projektiks oli ELU.    Juhendajateks Tiina Ollesk, Renee Nõmmik, Liisa Puusepp, Mihkel Kangur ja Gerhard Lock. Andes väga hea võimaluse kogeda grupiga koos töötamise dünaamikat, pannes tähele nii endas kui ka grupiga seonduvaid muutusi suhteliselt  pika aja vältel. Vaadeldes, milliseks kujunevad inimeste rollid grupis ja  kuidas ja mida keegi antud projektis oluliseks peab.

Neljandaks oli loovuurimuslik lõputöö, mille juhendajaks oli Renee Nõmmik ja kaasjuhendajaks Gerhad Lock. Andes võimaluse tegeleda teoreetillise materjali ja selle analüüsiga. Pannes mind rolli, millega mul varasemalt kokkupuude täielikult puudus. Samas andsid loovuurimusliku lõputööga seonduvad ained ja lõputöö ise mulle huvi ja energia selles valdkonnas ennast täiendada. Siinkohal pean silmas just tantsuanalüütilist valdkonda ja sellest kirjutamist akadeemilisel tasandil.

4)      Millele võiks rohkem tähelepanu pöörata kool? Millele sina ise?

Otseselt midagi rohkem oodata ei  osanud. Pigem olin suhtumisega, et  kõike mida pakutakse on mulle, kui õppurile vajalik kogeda. Isegi  nüüd tagantjärele mõeldes tundub, et selline mõtteviis mulle isiklikult sobib. Andes võimaluse õppimise käigus vaadelda ja panna tähele erinevaid nüansse, millest ise omad järeldused teha.

Teadsin, et koreograafia osakonna siseselt on toimunud kollektiivi puudutavad muutused ja eks iga muutus ja koosseis vajab aega, et aru saada, kuidas ja kuhu poole minema hakata.

Eks aeg näitab, kuidas  uues majas, uued  inimesed koos toimivad. Mina kui õppija tundsin ennast koolis hoitud. Seda nii õppejõudude kui ka tudengite poolt.

Omalt poolt pakuks koolile välja idee, mida olen juba mõnda aega oma peas mõlgutanud. Nimelt võiks koreograafia  osakonnal olla nö. oma tantsuteater. Kuhu kuuluksid nii tudengid kui ka vilistlased, mille eesmärgiks oleks pakkuda kvaliteetsel  tasemel tantsukunsti.   

Enda puhul võiks tähelepanu pöörata rohkem nii verbaalse väljendusviisi arendamisele kui ka kirjalikule väljendusviisile. Mõlemad on psühholoogilisel tasandil huvitavad teemad.

5)      Mida teeksid nüüd teisiti kui uuesti õppima asuksid?

Selle teadmise valguses kindlasti pööraksin tähelepanu rohkem enda harimisele just akadeemilise kirjutamise valdkonnas. Teksti töötlemine ja mida selle  juures tähele panna ja kuidas seda samm-sammult teha. Sain seda kogeda väheke oma lõputööd vormistades aga ilmselgelt oli see liiga hilja avastamaks, kuidas kirjutada ja mida kirjutada.

Tean, et meil olid selleks vajalikud ained olemas, mis kõike seda  kirjutamise osa soodustasid  ja kaasa aitasid, aga minule isiklikult oli seda kõike alguses liiga palju. Ma ei suutnud sel ajal  välja selgitada enda jaoks vajaliku, mis mind oleks edasi viinud ja aidanud. Ei osanud ise ka tol  hetkel õigeid asju küsida ja tähele panna, kuna puudusid selles valdkonnas kogemused ja teadmised. 

6)      Kuidas sa seda, millega koolis kokku puutusid, nüüd oma töös (kas kasutad?

Eks nende kõikide töödega, mingil määral ja mingil tasandil olen kokku puutunud ka varem aga kool  selles osas  oli ikkagi mulle täiendavaks ja uusi kogemusi pakkuvaks jõuks. Seda nii praktilist tööd arvestades, kus sai kogeda uute inimestega ühist ruumi ja jagada omi mõtteid liikumise kvaliteetidest, kui ka juhtivat ja produtseerivat tööd arvestades, kus sai uusi teadmisi antud  valdkonna asjaajamistest.

Praktikuna avastan aina rohkem teekonnal olemise tähtsust, mitte kiirelt kohalejõudmise vajadust. Sellise suhtumisega proovin teha ka oma praktilist tööd.

7)      Mida koolis õpitust reaalselt sinu töös vaja on? Miks?

Hetkel tundub, et kõike võib vaja minna, mida koolis sai õpitud. Selle tundmuse põhjuseks on pikaaegne kogemus selles vallas. Andes üpris hea pildi sellest, millega kõigega peab  tegelema, et  asjad tehtud saaks ja ise ellu jääks. Olles koreograaf, lavastaja, õppejõud, tantsija, tantsukriitik, valguskunstnik, helikunstnik, projektijuht jne.

Hetkel on mul vaja läinud reaalselt  valguskujunduses omandatud teadmisi, mida  sain praktiseerida rahvatanturühma Uppsar lavastuses „Üle vee – Leigeri lugu“, mis esietendus 17. oktoobril 2020 a. ja mille lavastajaks  Eneli Rüütli. Seda nii tehnilistest aspektidest lähtuvalt kui ka ideede genereerimise tasandil, mida juhendaja Kristjan Suits meiega jagas. Samuti olid teadmiseks abiks ja kasuks tantsuteatri Fine5 lavastuses „Yes or Yesn´t“, millega astusime üles Viljandi tantsunädalal 24. aprillil 2022 a, kus täitsin valgustaja kohustusi. Lavastajateks Richard Beljohin ja Anita Kurljova.

8)      Kuidas magistrikraad  sinu tööd ja tegevusi mõjutab?

Eks seda näitab aeg, kas mõjutab ja kuidas mõjutab. Hetkel tundub, et on veel vara sellele küsimusele vastata. Mõne aasta pärast vastaks uuesti hea meelega.

Üks osa minu kraadi omandamise plaanist oli kindlasti see, et oleks võimalus töötada ülikoolis õppejõuna. On olnud võimalus paaril korral seda isegi praktiseerida, olles külalisõppejõud ja saades kogemuse tudengitega koos töötamisest. Andes Lavastuspraktikat tolleaegsetele II kursuse tudengitele, mis oli õppekavas eraldi aine. Siinkohal kasutan võimalust ja tänan ka tolleaegset  õppekava kuraatorit Tiina Olleskit, kes mulle selle võimaluse andis ja on teinud seda ka paaril järgenval korral, kutsudes mind tudengitega koos töötama. Pean seda kogemust vägagi tähtsaks, sest kuidas muidu on võimalus areneda ja õppida, kui ikka ise õpetada ning selle käigus õppida.

Hetkel tunnen, et see kraad mõjutab mind pigem sisemiselt, andes hoogu ja innustust juurde antud valdkonnas edasi tegutseda. Seda  just  ennast analüüsides ja kõrvalt vaadates. Heas mõttes  on avanenud nn. “pandora laegas”, kuhu võiks pea ees sisse sukelduda, aga eks seda näitab jällegi aeg, kuhu see sukeldus edasi viib.

Omalt poolt tänan võimaluse eest vastata küsimustele ja läbi selle anda väikene tagasiside  Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia magistri õppekava õpingutest 2019-2022 a.

X