Fine 5 uus kaasaegse tantsu etendus "Panus" keskendub viiele väga erineva taustaga tantsijale. Etendus toob vaataja ette huvitava mängu, kus täiesti erineva kogemuse, motivatsiooni ja taustaga tantsijad lavaruumis kokku saavad. Igal tantsija on nagu mängija - oma panusega-, mille lavale toomine on alati risk. Tantsija panus mängu sõltub sellest, kui suur ja pikaajaline kogemus tal on, kas ta on uus juurdetulija, kellega ta eelnevalt mänginud on jne.
Etenduses “mängivad” Eesti kogenuim kaasaegne tantsija, koreograaf ja kaasaegse tantsu õpetaja Tiina Ollesk; Rahvusooper “Estonia” väärikas eksbaleriin ja praegune edukas klassikalise tantsu õpetaja Irina Pähn; suurepärase keha- ja lavakogemusega Eesti parim zonglöör Dmitri Kruus; disainer ja Fine5 tantsukooli õpilane Rain Saukas ning noor muusik Mattias Siitan, kes seni tantsuga veel tegelenud ei ole.
Koreograafia: Rene Nõmmik, Tiina Ollesk
Tantsijad: Tiina Ollesk, Irina Pähn, Dmitri Kruus, Rain Saukas, Mattias Siitan
Valgus-ja muusikakujundus: Juuso Voltti (Soome-Eesti)
Esietendus: 30.septembril 2005 Kanuti Gildi Saalis
Vaata ka lühikest etenduse reklaamvideot (1,5 MB)
Intervjuu koreograafide ja tantsijatega peale esietendust
13 aastat hiljem on Fine5 lavale toonud taas 5 tantsijat. Algkooseisu viiest tantsijast oli täna laval vaid Tiina Ollesk, kes alustas Fine`ga 13 aastat tagasi. Mis on vahepeal muutunud?
Rene Nõmmik (Panuse koreograaf ja lavastaja): Muutunud on väga palju. Olulisem aga antud etenduse puhul on see, et Panus on loodud sisuliselt teisiti kui esimesed Fine5 etendused 90-ndate alguses. Panuse puhul lõi iga tantsija ise endale koreograafia, mis ei ole meie töömeetodis põhimõtteliselt uus. Vaid suunamine mõtetele ja ideedele, mis olid vajalikud selleks tööks, erines tunduvalt eelnevast. Eesmärgiks oli lasta avaneda töösse valitud isiksuste mõtetel läbi nende liikumiskeele ja-loogika. Vajadusel suunasime, arendasime ja lõpuks sidusime kokku need „hetked”, mida otsisime. Selline idee oli antud etenduse kontseptsiooni silmas pidades ka ainuvõimalik. Meie eelmine täispikk etendus “Carmina Burana”, mis alles poolteist kuud tagasi, 17.augustil 2005, Brigitta festivalil esietendus, oli väga erineva liikumiskeele ja lähenemisega tehtud. Suur osa koreograafiast oli väga täpselt tantsijatele ette seatud . „Carmina Buranat” luues tutvusime põhjalikult laulutekstide ja muusikamaterjaliga. Kõike seda Panuses ei olnud.
Panuse idee on „märgata” viit täiesti erinevat isiksust ja nende liikumiskeelt ning kõigi osa etenduse tervikus. Seepärast saidki valitud 5 täiesti erineva elu-ja liikumiskogemusega inimest. Me ei soovinud, et keegi matkiks kellegi teise mõtteid (ükskõik kui head need siis ka ei oleks). See on viie täiesti erineva kehakogemuse jutustus. Aga, jälle- mitte ainult…
Ira, sina tuled ballettimaailmast, kuidas Sa ennast PANUSE protsessis tundsid?
Irina Pähn (endine Estonia baleriin ja praegu balletiõpetaja): Tegelikult toimusid Fine5 proovid omal ajal Estonia teatris, siis olid nemad minu mängumaal. Täna olen mina nende mängumaal. Tegelikult oli mul algul veidi raske, sest olen harjunud töötama niiviisi, et kõik sammud ette antakse. Siin aga julgustati ise liikumisi looma. Ootasin ikka Rene ja Tiina poolt kaua oma samme, need aga ei saabunud. Hakkasingi siis ise liikumisi looma ja neid edasi arendama. Me improviseerisime palju ja see oli põnev. Avastasin endas palju uut, võitlesin oma hirmude ja eelarvamustega. Hakkasingi siis ise liikumisi looma ja neid edasi arendama. Sain aru, mis on minu jaoks liikumise taga ja selle põhjuseks. See ei ole pelgalt väline vorm või efekt.
Dima töötab õhtuti showprogrammides originaalzhanri artistina. Kuidas juhtus nii, et ta Panuse etenduses oli nõus pallid jälle kätte võtma?
Rene: Dima tuligi ükskord proovi, pallid kotis kaasas ja siis me palusime, et ta zonglööriks meile. Alguses pallidega, seejärel ilma pallideta ja siis ilma käte liikumiseta. Kogu see protsess oli nii kõnekas ja ka vaimukas, et otsustasime selle etendusse sisse viia. Kui laeval töötades on see Dima jaoks igaõhtune (usun, et meeldiv) „rutiin” , siis meie etenduse kontekstis huvitas meid lisaks liikumisele selle tegevuse ajal ka tegevuse mõtestamine uuest küljest. Arvan, et selles stseenis on tänu Dima isiklikule kogemusele midagi enamat peidus kui lihtsalt pallidega manipuleerimine. Tegelikult on nii kõikide teiste stseenide ja olukordadegagi selles töös. Aga Dima on ka fantastiline tantsija….
Arusaamatuks jäi miks Dimat zonglöörimise lõpus suudeldi- justnagu krooniti ja ülistati?
Rene: See on taas mitmetähenduslik. Lihtsustatult võib seda vaadata, kui vaimustuse ja aplausi märki, sest me ju armastame „trikke”. Aplodeerime nende peale ja ootame järgmisi, veel huvitavamaid. See on osa (ka) Dima elust …aga teisi seoseid on veel. Me ei taha midagi vaatajale „ ette öelda” või panna vaatajat midagi üheselt nägema. Igaüks võib sellest ja teistest „piltidest” Panuses ise midagi avastada…
Mattias oli tantsulaval esimest korda?
Tiina Ollesk (Panuse koreograaf ja kaasaegse tantsu õpetaja, tantsija): Palusime tal alguses vaadata Ira liikumist ja seejärel ise liikuma hakata, mitte matkides Ira liikumisi, vaid väljendades seda, millest tema arvates Ira tantsis, enda oskustega. Mattiast oli põnev jälgida. Mõne päeva möödudes tuli ta proovi ja teatas, et nüüd on tal palju parem idee. Seejärel soovis ta seda veel parandada ja niiviisi kogu tema osa arenes iga päevaga silmnähtavalt. See protsess oli meile väga huvitav jälgida. Tulemus on laval.
Mattiasega tutvusime tegelikult jälle juhuslikult-valmistusime Fine 5 noortega Koolitantsu festivaliks 2005 aasta talvel ning ei suutnud kuidagi leida sobivat muusikat. Üks tantsija mainis siis kord, et tal on mõned tuttavad poisid, kes käivad koos ja „põristavad trumme”. Õnneks ilmusid nad kohale, et vaadata, mida „nõmedat seal koolitantsul tehakse”. Lõpuks sai tantsijate ja muusikute koostöös sündinud töö festivali laureaadi tiitli ja seejärel osaleti ka Turus „Kunstide Ööl”. Üks noortest muusikutest oligi Mattias, kes praegu õpib 12.ndas klassis ja tantsuga mitte kunagi tegelenud ei olnud.
Mattias, Sa oled õppinud muusikat ja oskad hästi mängida mitmel instrumendil,nüüd osalesid esimest korda tantsulavastuses ja see oli ka esimene ülesastumine tantsijana. Kuidas ennast tundsid?
Mattias (Panuse tantsija): Mulle meeldis väga see protsess, kuidas etendus valmis. Lahe oli improviseerida – nagu märkamatult avanesid barjäärid minu sees, kadus kartus ja hirm liikumise ja selle näitamise ees laval. Ei arvagi, et oleks pidanud mingit pilli rohkem mängima selles etenduses. Hästi huvitav…
Rain on tegelikult disainer, kelle tööpäevad mööduvad reklaamiagentuuris kujundades. Milline oli Raini panus etendusse?
Tiina: uurisime Raini käest, kuidas ta oma tööd teeb ja millised on graafilise disaini peamised põhimõtted. Siis ta rääkis, et kõige olulisem on tööd alustades korrastada informatsioon, mida soovitakse ühes töös näidata. Selleks võtab ta valge tühja paberilehe ette (määratleb pinna), märgib sellele kõik objektid (identifitseerib) ja seejärel alustab nende vaatlemist ja kujundamist.
Kasutasime oma töö alguses Raini poolt välja öeldud põhimõtteid, rakendades neid liikumiste ja ruumisuundade ning tasandite organiseerimisel peegelduva pinna peal.
Rain (Panuse tantsija ja graafiline disainer): graaafiline disain on oma iseloomult informatsioni paigutamine mingisse korda nii, et välja tuleb see, mida tahetakse näidata ning peidetuks jääb see, mis on ebavajalik. Etenduses üritasime uurida ja tõlgendada neidsamu põhimõtteid tantsukeeles. Alustasime sellest, et defineerisime objektid piiratud pinnal nii nagu nad on. Edasi otsisime samal piiratud pinnal huvitavaid kompositsioone - erinevat paigutust, erinevaid tasemeid, rakursimuutusi jne. Kokku sai protsessist endast tulemus.
Esimest korda teete koostööd Juuso Volttiga Soomest, kes lõi etenduse muusika ja valgusekujunduse, kuidas kokku saite?
Rene: Juuso tuli tööprotsessi juurde juhuslikult, sest tegelikult oli tal pooleli üks töö Soomes, aga kolm nädalat enne esietendust saabus ta Tallinna ja teatas meile, et tahab koos meiega seda etendust tegema hakata. Olime selle üle väga õnnelikud, sest saime esimest korda töötada koos heliloojaga, seega ei pidanud ise muusikat sobitama ja lõikama. Tegelikult sündis „Panuse” liikumismaterjal kindlale muusikamaterjalile toetumata (võib öelda ilma muusikata). Ajapikku leidsime enda jaoks sobivad muusikalõigud mõnedele tantsustseenidele, kuid lõplik valik toimus koostöös Juusoga, kes ka ise palju huvitavat välja pakkus ja juurde kirjutas.
Helikujundus ja koreograafia toetasid väga hästi üksteist, kuidas suutsite sellise koostöö saavutada? Tavaliselt domineerib üks teise üle või tundub lihtsalt üleliigne.
Juuso Voltti (Panuse heli ja valguskujundaja): see oli esimene koostöö Eesti tantsijatega, tegelikult üldse tervikliku tantsuetendusega. Kuid minu jaoks oli see väga põnev protsess, sest mõni muusika oli juba Tiinal ja Renel varem valmis leitud, sobitasin neid ning lõin ise uusi helisid, nagu näiteks Dima zonglöörimisele. Kasutasin ka vaikuse hetke etenduses näiteks Dima soolo alguses. See oli taotluslik ja toetas Dima minimalistlikku liikumist ja selle varju horisondil. Täiesti uus on etenduse algusstseeni muusika ja mitmed helikujunduslikud ideed üleminekustseenides. Aga kõik vormus lõplikult mõnusas koostöö ja analüüsiprotsessis.
Mis saab edasi?
Rene: Miks mitte Panus 2, isegi ühe tantsija väljavahetamisel muutub see etendus täiesti uueks. Fine 5 tantsukooli ja –teatri juurest, Tallinna Ülikoooli koreograafia osakonnast ning ka kõikjalt mujalt on võimalik leida väga andekaid tantsuloovisiksusi, kes mõtlevad ja liiguvad omapäraselt ning hästi. Nendega töötamine oleks meie jaoks põnevaks väljakutseks, ainult aeg ja muud võimalused peavad ka sobima.
Kirjutas üles
Triinu Aron
