Neli vaadet banaanile

Iga uus algus hakkas olemasolevat kasvatama, iga uus pilk arendas olnut ning kandis üha tugevamalt mälestust möödunust.  Tantsija kõnnib sirgelt ja enesekindlalt. Pilk peatub tema rühil ja sammul, libiseb siis ta jalalabadele, mis talgitolmuga kaetult ja müstikahõnguliselt tasahilju põrandale rulluvad; silmadele, millest paistab keskendumise ja emotsioonide  piiritu avarus; särgile, kuhu inimsuse märgi ja meeldetuletusena on langenud higitilk.  Pilk-pilgult muutus lugu üha rikkamaks.

Evelin Lagle, Heili Einasto, 5.11.2010,, Sirp
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/neli-vaadet-banaanile/