13.-15. septembrini 2012 toimus Stockholmis rahvusvaheline konverents „Ballet: Why and How?“, mille keskseteks teemadeks olid balleti kui lavakunsti vormi, treeningsüsteemi ja kultuurilise pärandi minevik, olevik ja tulevik. Konverentsi avakõne tantsija ja koreograaf Cristina Capriolilt andis sellele rahvusvahelisele sündmusele, kuhu olid kokku tulnud koreograafid, tantsuõpetajad, tantsijad, erinevate tantsukoolide juhid jt huvilised 24-st maailma riigist, kohe vajaliku häälestuse: ballett on tunnustatud ja elujõuline lavakunsti vorm ja treeningsüsteem, kuid selle avanemine kaasaegsele kultuurile, kaasaegsetele arusaamadele on vältimatult vajalik.
Konverentsil toimusid diskussioonid, avatud töötoad, loeng-presentatsioonid ja arutelud, mis algasid tavaliselt 8.45 ja lõppesid kogu päevainfot analüüsiva kokkuvõttega kell 17.00. Peale seda sai kahel õhtul pärast päevaprogrammi ka teatris kaasaegset koreograafiat näha -14.sept.esines Stockholmi Dansens Hus´is Shobana Jayasingh Dance kompanii Suurbritanniast lavastusega „Classic cut –An intriguing double bill“ ja 15. sept oli kõigil konverentsist osavõtnutel võimalus vaadata Hollandi koreograaf Stijn Celise värsket, alles13.sept esietendunud W.A. Mozarti „Missa c-molli“ Rootsi Kuningliku Ooperi balletitrupi ja koori esituses. Mõlemad tööd olid nii idee, koreograafia (seda sõna tuleb mõlema töö puhul tõepoolest rõhutada!) kui ka esituse poolest põnevust pakkuvad.
Minu muljed konverentsist on elavad: tundsin, et olen seltskonnas, kus suudetakse ja tahetakse kriitiliselt analüüsida kaasaegse balletikoolituse(tantsukoolituse) ja etendustegevuse sisulisi ja ka keelelisi (sõnavara) küsimusi ja pööratakse tähelepanu meetoditele, kuidas tantsukunsti peamise meediumi – liikumiskunsti - õppimine ja tõlgendamine praegu toimub. Mainida tasub sedagi, et liikumine kui meedium oli iseenesestmõistetavalt ja iseenda pärast arutluse objektiks – mitte polnud teemadeks balleti ja kaasaegse tantsu „multimediaalsus“, „interdistsiplinaarsus“, „piiride kompamine“, „otsingulisus“ jm taolised pahatihti küllalt segased, ähmased ja liiga üldised mõisted. Tegeleti tantsukunsti sisuliste küsimuste püstitamise ja vastuste otsimisega neile. Oluliste teeemadena jooksid läbi ka organisatsioonilised küsimused - kus ja kuidas saavad vabakutselised tantsijad regulaarseid treeningtunde läbi viia? Milliseid tantsutreeninguid veel toimub peale balletitundide - kas ja kes nende toimumist toetab? Millistes ruumides ja kellele toimuvad treeningud? Milline on treeningtundide eesmärk, kuidas toimub õpetus jne.
Konverentsi töötubadest ja ettekannetest tulid välja erinevad arusaamad – kogenud meistrite (Edouard Lock, Ohad Naharin, Ana Laguna, Lawrens Rhodes jpt) kõrval olid esindatud ka noorte tegijate (Johan Forsberg, Jefta van Dinther jt) arusaamad sellest, kas üldse ja kui, siis millisel moel klassikalise balleti traditsiooni õpitakse või oma lavastustes kasutatakse. Vaatamata vanusele leidsid kõik kõnelejad, et balleti õpingud on tulnud pigem kasuks. Samas tõi näiteks O. Naharin välja, et iseenesestmõistetavalt peab tantsija olema treenitud, kuid millist treeningsüsteemi kasutatakse ei olegi nii oluline – oluline, et igapäevase raske treeninguga ei suretataks ära „ peidetud aaret“, „talenti“, mis meis igaühes kuskil peidus on. Naharin on kuulsaks saanud Gaga tehnika loojana, mida ühes konverentsi töötoas ka tutvustati. Lisaks väliste, füüsiliste eelduste olemasolule ja nende arendamisele, on tantsija ülesandeks ka oma sisemise maailma eest hoolt kanda – alati nö elavaks jääda, analüüsida, küsida…. Oluliseks peeti seda, et tantsukoolitus ja lõppkokkuvõttes ja tantsukunsti „nägu“ loomingulise tegevuse lõpptulemusena ei oleks riigiti nii sarnane (J. Beechey – Palucca tantsukoolist) - mõistagi on kasulik üksteise kogemusest õppida ja koostööd teha, kuid kohalikku loomingulist ja omapärast mõtlemist tuleb rohkem toetada, seda kohtab ka tantsu turumajanduses aina vähem! Sungsoo Ahn Lõuna-Koreast kinnitas, et alustas balletitreeninguid 25-aastaselt ja alguses ei saanud aru, miks ta seda teeb – lihtsalt järgib mingit tuima (läänemaailma) traditsiooni – alles mõnda ega hiljem, kui ta hakkas oma keha ja meeltega mõistma, kuidas see süsteem tegelikult toimib, tekkis teadmine ja veendumus balleti vajalikkusest ja praegu teeb ta oma kaasaegse tantsu kompaniiga järjepidevalt balletitreeninguid –ent mitte selliseid, kus„kõik lihased kogu aeg pinges on“ või „5 kopikat tuharate vahel“ oleks.
Oluline on mõista, et tantsu õppimine VAJAB AEGA – neid protsesse, kuidas tekib tantsija arusaamine oma keha tööst, meediumiteadlikkus, ei saa väliste eesmärkide (tsirkus) saavutamise nimel kuidagi kiirendada, õigemini seda teha ei tohi. Sest tantsu õppimine ei ole pelgalt mehhaaniline liikumiste kordamine muusika saatel või „kombinatsioonide vehkimine“. Hilistel õppijatel (Mats Ek alustas 27-aastaselt, Ohad Naharin 22- aastaselt) on kiiremini ja teadlikumalt õppija eelis (vähemalt Ahni ja Naharini endi sõnul), muidugi kui ka TAHTMINE ja ka AUSTUS selle kunstiliigi vastu olemas on.
Märkimisväärne, et mehi oli konverentsil pea sama palju kui naisi – ja minu suureks üllatuseks leidsid kõik (!) tänavatantsu ja/või teiste kaasaegsete tantsutehnikatega tegelevad noored mehed (näit Pablo Acosta, Anand Bolder), et balleti õppimine on neid väga palju arendanud ja nende arusaamu (ning ka töövõimalusi) avardanud! Diskussioonil osalenud naised (näit Stina Nyberg) seevastu olid väga meelekindlat ja raevukalt balletitraditsiooni vastu – küll mõne mööndusega, et isegi kui balletitundidest saadud oskused kuidagi otseselt vajalikud ei ole, võib teatud projektides olla ikkagi kasulik sellise kooli läbimine – keha teab, mäletab ja vajadusel kasutab neid oskusi juba automaatselt (Madeleine Lindh). Siiski eristusid meeste ja naiste arvamused just selles küsimused päris teravalt.
Koverentsil tervikuna jäi kõlama arusaam, et tänapäeva koreograafiat iseloomustavad kriitiline vaatenurk elule ja maailmale, pinge mineviku ja tuleviku vahel, erinevad koreograafia loomise mudelid ja tööriistad, tantsutehniline ja kontseptuaalne sidusus. Klassikaline ballett on väljakujunenud mudel, mis on ajatu, teadust (teooriat) ja praktikat (tantsutreeningut - tehnikat) ühendav süsteem, mille üheks omapäraks on väljakujunenud keel. C.Caprioli, L.Rhodes, S.Ahn toonitasid, et tantsutehnikate (ka balleti) õppimine aitab õppida mõistma ja aru saama tantsukeelest kui omaette kunstikeelest, mis on pigem tajutav-tunnetatav ja tegelikult raskesti verbaliseereitav. Toodi välja ka mõte, et ballett kui lavakunsti vorm ei peaks piirduma narratiivsusega, lihtsate vastuste otsimise ja nende eksponeerimisega, vaid küsima küsimusi – nii iseenda kui ka maailma kohta. Stockholmi tantsukõrgkooli professor Caprioli leidis, et kaasaegne tantsukunst peaks intensiivsemalt otsima tänapäevast koreo-poeetilist keelt!
Mitme tunnustatud õpetaja (näit L.Rhodes Juilliardi koolist) arvates on tantsukunst ennekõike PRAKTIKA, mida esitatakse mitmel erineval moel. See on praktika, mida tuleb reaalselt teha, tunnetada ja kogeda läbi mitmete korduste. Tema põhimõteteks balleti õpetamisel on: individuaalne anatoomiline lähenemine igale õppijale; arusaam, et kõik liikumised algavad keha keskusest- tsentrist; kogemus, et tugevad kerelihased tagavad liikumisvabaduse jäsemetes jne. Tantsijad õpivad treeningprotsessis, lavastusproovidega, improvisatsioonidega, teiste ja iseenda vaatamise ja jälgimisega ning ka kordamistega – ja nendest, kes tõepoolest oma asja armastuse ja andumusega teevad, võivad ühel päeval saada nii õpetajad, koreograafid jne. Nii arvas ka Ana Laguna (M.Eki lavastuste esitantsija ja nagu hr Rhodes teda ka tutvustas - muusa), kes leidis, et tal tuli 17 aastaselt väga palju oma varasemat balletikogemust ümber mõtestada, kui ta Gullgberg Balleti liikmeks võeti. Nüüd leiab ta, et klassikalised tantsijad on tihti liiga kinni välistes vormiküsimustes, rohkem peaks jälgima inimeste liikumist tavakontekstis, et õppida ja proovida aru saada liikumise ja mõtte sügavamatest seostest. Ta arvas, et näitlejad liiguvad vahetumalt kui balletitantsijad.
Lisaks A.Autere ja E. Karczag tötubadele õnnestus näha ka Derrick Browni suurepäraselt ülesehitatud ja läbiviidud balletitundi moderntantsijatele – kuid see oli nii keeruline, et ilma korraliku balletipraktikata ei suudaks seda keegi kaasa teha. Seda tundi vaadates käis peast korraks läbi ka mõte – kes Eesti vabakutselistest tantsijatest oleks võimeline sellist tundi kaasa tegema? Nähtud tunnis osalesid Rootsi vabakutselised tantsijad.
Omaette meistrikursuse organiseeris Will Boom töötoas “Boys Action”. Ta oli Holandist kaasa toonud 4 noormeest, kes juba 10 aastat tema juures liikumistunde olid võtnud ja nüüd kavatsevad tantsu erinevatesse kõrgkoolidesse õppima minna. Tund, mida praktiliselt ka ette näidati, sidus akrobaatika, breiktantsu ja rütmilised kehaliikumised selliselt muusikasse, nagu need tema arvates poiste kehadele ja arusaamadele paremini vastuvõetavad on. Ta ei nimetanud seda tantsutunniks – see oli ettevalmistus tantsuga kokkupuuteks tulevikus. Vapustav mees, asjalik ja tegus õhkkond. Tunni lõpus esitasid poisid ka ühe kaasaegse tantsukompositsiooni, mis spetsiaalselt neile lavastatud oli.
Konverentsi töötubades ja arutlustes kõlas tihti ka küsimus kuidas õppida tantsu nii, et see ei oleks tervisele kahjulik, ei paneks tantsijat „kinni“, toetaks tantsija individuaalset arengut nii tantsutehniliselt kui loovalt – Annemarie Autere ja Amy Raymondi töötubadestegeleti just siselihaste avastamise ja rakendamise ning ja balleti ja loova improvisatsioonilise mõtlemise sidumisega.
Vaatamata arvamuste paljususele ja erimeelsustele maitsetes, tehnikates, stiilides, kontseptsioonides jne, jäädi kokkuvõttes toetavaks väga erinevate suundumuste osas, mis lõppkokkuvõttes kõik ühte eesmärki teenivad – süvendada ja väärtustada liikumis- ja tantsutehnikat kui oskust „oma keeles“ uusi maailmu luua.
Balletil ja tantsukunstil tervikuna on minevik, olevik ja tulevik – nii tundus konverentsil kogetu põhjal mulle. Kuid erimeelsustest tulenevaid pingeid oli konverentsil õhus palju - ja see oli töiselt positiivne.
Järgmine konverents “Ballet: Here and Now?” toimub 2015 aastal Hollandis.
Rene Nõmmik
Fine 5 Tantsuteatri koreograaf, tanstuõpetaja, tantsija,
TLÜ koreograafia osakonna õppejõud
EMTA teatrikunsti doktorant
Sõitu toetas SA Archimedes
